suudle oma bentlit hüvastijätuks

Ehk mul on valusam kui sul.

Elada tuleb ennekõike ohtlikult. Veri, ei mingit kahtlust. (Kalle B.)
Ma just avastasin, et Hot Hot Heat ravib pohmelust, aga Elevator, samas Make Up the Breakdown mitte nii väga. Rohkem päris tõsiselt ei jaksa praegu.

ta nagunii kuulab kodus salaja smithsi

Mul on Franz Ferdinandiga sellised suhted, et ilma järjekorras seismata ei juhtu üldse mitte midagi. Ega see tänane laks ka lõplikult kindel veel ei ole, aga vähemalt järtsus olen ausa näoga ära olnud. Muidugi oli nüüd kordi lihtsam kui kaks aastat tagasi, aga väike äratundmisrõõm sellegipoolest. Lastekas. Aega rohkem ja inimesi vähem. Katus peakohal ja jalg terve. Niimoodi võib muutuda optimistiks. Blaah. Kaks aastat Szigetil pidin ma närviliselt kella vaatama, sest käepaelasaba ei liikunud edasi, aga Franz Ferdinand jõudis järjest lähemale. Ma seda mängu ka ei olnud nõus mängima, et üldse ei näe. Aga konsa oli lõpuks täitsa tore, nii et võiks jälle, jah.
Muidu olen ma peaasjalikult raamatuid kokku pakkinud ja torutanud. Mitte selles mõttes, et toru teinud, vaid rohkem selles mossitamise mõttes. Ei ole kõige helgemad ajad.

Ja hoopis teisest asjast ka. Või tegelikult. Mitte niiväga. Üks, kaks, kolm - ja käsi püsti, kellel kummitama ei hakka.

õigluse võidukäik

13. august.
Pool kümme õhtul.
Pealava.
The Kooks.

armastuse lõpp

Mõtlesin pikalt, et peaks kirjutama armastuse lõpust. Sellest, kuidas ükskord lõppeb lumesadu ja ühtegi tekstisõnumit enam vastu ei tule. Kuidas film saab lõpuks läbi, hommik on käes, peab astuma bussidest ja taksodest maha ja natuke kurb on ka. Hotelliakendest paistavad mudaväljad. Kui oleks õhtul natuke vähem joonud, seletaks silm kaugemale.
Ent armastus ei lõppenud otsa. Kestma jäi.

prohvetlik unenägu pete dohertyst

Unenäost endast kirjutas Esta.
Aga.
Enam ei lähe pahaaimamatult vaatama, kas PEP!-i blogis midagi naljakat ka on. Sest et mis mõttes on Babyshambles Szigetil? Nii et selle plaaniga, et see aasta kindlasti ei lähe, on nüüd nagu on. Üldse enam ei ole kurb, ainult õige pisut mõtlik.

alfaisendi ettelugemised

Mees tahtis teada

Mees tahtis teada, kuidas mul läheb.

Ei, ta küsis, kuidas mul läheb, teada

tahtis ta seda, mida ma teen.

Juba teist korda sama õhtu jooksul

teadsin ma, et ma valetan,

kuigi hiljem ei oleks mind olnud

millegagi vahele võtta.

Külas olen, eks ma varsti lähen ka,

ütlesin ma telefoni

Millistel vanadel sõpradel?

Õigus, jah. Ma ei olnud talle

neist kunagi rääkinud.

Sa ei tea neid.

Natuke tülitsesime ka.

Mis mõttes sul on sõpru,

kellest mina midagi ei tea.

Meil oli usalduslik suhe.

Suhtes on kõige tähtsam ausus.

Ma ei jõudnudki lõpuni

lahti seletada, kuidas mul

saab olla sõpru,

kellest tema kuulnud ei ole.

Selles mõttes olin ma üpris tänulik,

et Robi ja Krisztián parasjagu ära olid,

ma ei reetnud kordagi,

et mu sõbrad on mehed.

Ometi reetsin ma

sellel õhtul kõige rohkem üldse.

Ma pean nüüd minema hakkama,

muidu läheb viimane buss ära.

Sul endal muidu. Jah.


Hiljem autos

Hiljem autos istudes tahaksin ma

Krisztiánile rääkida Jancsist.

Sellest,

kuidas Jancsi arvab,

et ma olen temast sees,

ja käitub imelikult, peaaegu inetusti.

Kuidas tema on pilges ja mina

ei oska olla oluliselt teistmoodi,

kui ma olen,

– ja mul on kuidagi kurb ka.

Ent ma ei ütle midagi,

ma olen terve tee vait.

Krisztián küsiks, oled siis sees või,

aga mina ei taha Krisztiánile öelda,

et ei ole,

ma ei tahaks ka siis öelda,

kui oleks,

ma ei taha Krisztiánile Jancsist

üldse mitte midagi rääkida.

Krisztián vaatab teed ja

mina vaatan ka teed ja

me liigume tuttavatest paikadest üha eemale.

On tuled ja sillad ja

bensiinijaamad ja laod ja

kusagil tukslemas mõte,

et ma oleksin võinud ju tegelikult

ka ööbussi peale minna,

siis oleksin ma juba kodus ning

jooksin liitrite kaupa vett.

Gloria Gaynor

Krisztián tiirutas ümber minu

ja mina tiirutasin vastu.

Ma ei tea, kas Robi tundis

ennast tõrjutuna.

Just niimoodi see mõjus –

Robi üritas meile pidevalt

midagi vahele öelda,

kogu aeg ennast nähtavaks teha.

Justnagu oleks tema

üritanud sobida meiega.

Ehk juhtus see aga hoopis

neli aastat hiljem, kui ma

ühel maikuuõhtul Vittula ees

suitsu tegin ja Migueliga

paar sõna juttu rääkisin ja

Tonyó pidevalt vahele nõelus.

Lähme sisse, tule ka sisse,

sa tahad ka sisse tulla,

me teeme kohe Survive’i.

Muidugi mitte selles mõttes nagu Gloria Gaynor.

Enne mida

Ma libistan ennast vargsi voodist välja

ja hiilin rõdu peale suitsu tegema.

Tegelikult võiks ju elutoas ka,

aga ma tahan üksi olla.

Ma ei näe päevade kaupa ühtegi inimest

ja nüüd tahan ma üksi olla.

Diivani peal on üks tekk, selle võtan endale ümber.

Äkki läheb õnneks

ja ei põleta auku sisse,

võib-olla keegi isegi ei märka esimese hooga.

Täitsa koju minna

tundub ka kuidagi keeruline.

Selg ikka veel vastu majaseina,

kuulen ma esikus kolistamist.

Murdvargad, mõtlen ma kõigepealt.

Ma olen alati kartnud murdvargaid,

eriti öösiti:

nagu halvatud,

kujutan ma lootusrikkalt ette,

et ma olen lõpuks ometi hulluks läinud,

et nüüd on see käes.

Hääled peas

ja mitte mingisuguseid murdvargaid ei ole olemas.

Ometi on sammud,

sellised sammud, nagu kellelgi, kes teab, kuhu ta läheb.

Ma üritan ennast sättida nii,

et mind toast näha ei oleks.

Jubedalt tahaks veel ühte suitsu.

Kui ma kiiresti teen,

saan enne

oma telefoni aknalaua pealt kätte.

Enne mida.

The Moog

Õues on hoopis teistmoodi palav

kui sees. Ma lähen vaatan, mida

nad teevad. Tonyó ja mingi tüüp

istuvad ja kuulavad klappidest hevi.

Meie Migueliga seisame püsti ja

räägime fennougristikast. Pikalt. Täitsa

säriseb, sest fennougristika on kõige

seksikam distsipliin üldse ja sellest

kõnelemine on nagu eelmäng. Tegelikult

ma ei ürita rockstaari armukadedaks ajada

ja tegelikult ei aja ka.

Päriselt.

Eestlase ausõna.

Lahe kõht, ütleb Tonyó siis. Ma tõmban

automaatselt kõhu sisse ja vaatan

häbelikult kõrvale. Ei, mulle meeldib,

jääb ta enda juurde kindlaks, see on väga

seks. Onju, ta on nii seksikas, sunnib

ta ka sõpru kaasa kiitma ning libistab ise

käega üle mu kõhu ja vasaku rinna. Ma tunnen

ennast nagu hindamiseks välja pandud loom.

Ma seisan vaguralt, ei sekku. Ega kariloomad

ju suuremat ei räägi ka.

Kui siis ainult muu.

Ilma g-ta.

Kõik mehed

Veelkord pilku tõstes

teatab rockstaar tumedalt,

minu peenis on seitseteist

ja pool sentimeetrit pikk.

Seitseteist ja pool,

küsin ma üle. Tema noogutab.

Seitseteist ja pool, minu peenis.

Ma mõtlen murelikult, kas äkki

liiga suureks ei jää. Sa oled

piiri peal, ütlen ma valjusti,

võib-olla on see minu jaoks liiga suur.

Eks, jah, tissi katsuma on kõik kõvad mehed.

Meie ei liiguta

Krisztián keerab magamistoa ukse lukku.

Ma ühest küljest nagu saaks aru,

aga ikkagi

on tunne, nagu oleks vangis.

Ma puurin oma nina sügavale

Krisztiáni selja sisse

ning mõtlen magamisest.

Kunagi peab see juhtuma, kunagi nagunii.

Hull-Robi logistab veel mõnda aega ukse kallal.

Ta tahaks magada meie voodi kõrval põrandal

nagu vanasti,

nagu siis,

kui ma Krisztiáni järele veel põlesin,

ent tema

ei puudutanud mind sõrmeotsagagi.

Lõpuks hakkab Hull-Robi

pisut rahunenuna

ukse pihta nugadega märki loopima,

ühe tera tungib läbi.

Meie ei liiguta.

Ma mõtlengi magamise meie jaoks välja.

parandamised

Võttis küll mitu kuud, aga lõpuks sain aru, et mulle ei meeldi wordpressis kirjutada. Vaja naasta vanade, ent see-eest kahjulike harjumuste juurde.

ärge küsige

Puhkan.

kui sa tunned, et sa enam ei jaksa

Mulle meeldib Paulo Coelho. Ta on inspireerinud vähemalt kaks väga head laulu ja ühe rumala anekdoodi, kus kostaarib Kadri Kõusaar.
Ega ma selle tühja asja pärast veel härra teoseid lugema ei hakka.