ta nagunii kuulab kodus salaja smithsi

Mul on Franz Ferdinandiga sellised suhted, et ilma järjekorras seismata ei juhtu üldse mitte midagi. Ega see tänane laks ka lõplikult kindel veel ei ole, aga vähemalt järtsus olen ausa näoga ära olnud. Muidugi oli nüüd kordi lihtsam kui kaks aastat tagasi, aga väike äratundmisrõõm sellegipoolest. Lastekas. Aega rohkem ja inimesi vähem. Katus peakohal ja jalg terve. Niimoodi võib muutuda optimistiks. Blaah. Kaks aastat Szigetil pidin ma närviliselt kella vaatama, sest käepaelasaba ei liikunud edasi, aga Franz Ferdinand jõudis järjest lähemale. Ma seda mängu ka ei olnud nõus mängima, et üldse ei näe. Aga konsa oli lõpuks täitsa tore, nii et võiks jälle, jah.
Muidu olen ma peaasjalikult raamatuid kokku pakkinud ja torutanud. Mitte selles mõttes, et toru teinud, vaid rohkem selles mossitamise mõttes. Ei ole kõige helgemad ajad.

Ja hoopis teisest asjast ka. Või tegelikult. Mitte niiväga. Üks, kaks, kolm - ja käsi püsti, kellel kummitama ei hakka.