kuni veel lennukid lendavad

Kodus tagasi nagu kümme kopsi. Vähemalt selline tunne on küll. Mitte see kümpsane, aga see kodune. Noh.

See eelmine lõik siin ootas oma aega nädalajagu kindlasti. Ma päriselt ka mõtlesin, et ma kohe jätkan. Ent. Ma olen suurema osa ajast kas koolis või väga väsinud või peol või baaris. Kui ma just parajasti ei maga, aga seda juhtub tunduvalt harvem.
Eladeski veel ei ole ELTEs nii palju koolis käinud nagu nüüd see semester. Iga päev on vähemalt kaks loengut ja üks film, aga on tulnud ette ka selliseid päevi, mille sisse mahub kolm loengut, kaks filmi ja kolm baari. Pluss sõõm vanaka kooreliksi kell viis hommikul. Külm on ka, raip. Ja koolis näidati just Videodrome'i.
Elu nagu elu ikka. Mis siin ikka nii väga.
Ainult ise olen hästi rõõmus.