Aga üldiselt, jah. Kui sul on ainult kolm võimalust, ei tohi ühtegi neist ära rikkuda. Läheb nihu ning sinugi pea on varsti teiste kõrval teiba otsas reas. Ära sinna tuppa mine, muidu võib igale poole.
Ma olen Pestis, ma olen Metzis.
Mina, jah, ja tõenäoliselt sugugi mitte see, kellena ma ennast enamasti ette kujutan. Kelle paranoia see on – minu või tema oma? Detsember ei ole isegi veel poole peal.
Ma ei mäleta, millal ma Jancsit esimest korda nägin. See pidi olema nii aasta tagasi, võib-olla vähem. Samas võis ka tema mind enne näha. Tõenäoliselt nõudsin ma temalt Pixiest või ei. Loogiline, seda küll, aga esimene kord, see päris esimene kord, mille kohta ma just praegu otsustasin, et just see, oli siis. Piinlik lugu iseenesest. Mina rääkisin DJ-de tapmisest, Jancsi ütles, et DJ-d puuakse üles. Muidugi. Sest need laulud, mida ta kogu aeg mängib, ei ütle mulle minu elu kohta mitte midagi. Jancsi on DJ.
Esimese joogi võtame me juba ülevalt leti äärest. Hiljem mäletan ma seda ööd nii, nagu oleksin ma olnud üksi. Ma näen üle baari trepi juures Krisztiáni ja mõtlen, kas tema näeb mind ka. Kas ma olen läbipaistev või läbipaistmatu. Samal ajal ütleb keegi teine tere. Väites, et ta teab mind. Ta kutsub mind nimepidi, me lööme klaase kokku ning meenutame, mis juhtus tookord, aga mina ei oska teda kuhugi paigutada.
Võib-olla oli meil kunagi liin. Raske öelda, sest kõik minu viimase aja liinid näevad võrdlemisi ühesugused välja – ühte kasvu ja sama silmavaatega. Hommikuti lahkun ma enamasti vara, kuigi tavaliselt mitte enne, kui nad ärkvad. Vahetevahel lasen endale hommikusööki teha, teinekord annan vale telefoninumbri. Neid, keda ma eristan, näen ma ainult kaugelt. Mul pole nendega midagi ühist.
Ma kinnitan tuttavlikule võõrale, et olen kohe tagasi, ja suundun alla keldrisse. See ei ole sedasorti kelder, kuhu võiks ära eksida. Tagasi ei vaata. Klaasis ei ole enam nii palju jooki, et see võiks üle ääre loksuda. Ma tunnen inimesi ära.
Dani. Alma. Dénes. Miguel. Rockstaar. Veel keegi. Me noogutame äratundvalt. See ei ole päriselt teretamine. Kas see muudaks midagi, kui kohtuksid pilgud. Nii lõplikult.
Ei tea, kas rockstaaril pruuti on. Mulle ei meeldiks, kui oleks, sest rockstaar on silmatorkavalt atraktiivne mees. See ehk isegi ei ole üks neist hetkist, kus ilmtingimata peaks ära otsustama, kas Ungari kõige ilusam mees on Tamás Szabó, Endre Minda või Jancsó, Jackedi bassimees.
Mulle meeldivad bassimehed.
Jancsi on parasjagu puldis ja mina tantsin, tantsin niimoodi, et mitu kuud hiljem ütleb Jancsi selle kohta, et sedasi pole veel keegi tantsinud. Sest sa näed tantsupõrandal hea välja. Sest valus on vaadata, kui hästi sa tantsid. Vii mind täna õhtul välja, vii sinna, kus on muusikat ja inimesi. Hämaras valguses tundub see kõik kuidagi ausam ning ma ei mõtle eriti millelegi. Kui keegi ajaks õlleklaasi ümber, tekiks põrandale liuväli ja saaks uisutada. Nii on juhtunud küll.
Ühel hetkel on Krisztián peaaegu minu kõrval, mind ei ole reede õhtuti raske leida. Ma vaatan talle otsa, nüüd tantsin ma tema jaoks, peaaegu leplikult, hoolimata kõigist neist kuudest, mis on vahepeal mööda läinud, ja ka Jancsi hingab kergemalt. Me oleme Krisztiániga kirglikud ja kohmakad, kombime teineteist lootuses, et meil õnnestub ikka veel üksteist ära petta.
Ma olen Krisztiáni pärast palju põlenud.
Tegelikult on vahepeal möödunud aastaid.
Hiljem autos istudes tahaksin ma Krisztiánile rääkida Jancsist. Sellest, kuidas Jancsi arvab, et ma olen temast sees, ja käitub imelikult, peaaegu inetusti. Kuidas tema on pilges ja mina ei oska olla oluliselt teistmoodi, kui ma olen, kuid kohati ma mõtlen, et me Jancsiga võiksime olla sõbrad, et võib-olla saaks ta minust teinekord aru – ja mul on kuidagi kurb ka. Ent ma ei ütle midagi, ma olen terve tee vait. Krisztián küsiks, oled siis sees või, aga mina ei taha Krisztiánile öelda, et ei ole, ma ei tahaks ka siis öelda, kui oleks, ma ei taha Krisztiánile Jancsist üldse mitte midagi rääkida. Krisztián vaatab teed ja mina vaatan ka teed ja me liigume tuttavatest paikadest üha eemale.
On tuled ja sillad ja bensiinijaamad ja laod ja kusagil tukslemas mõte, et ma oleksin võinud ju tegelikult ka ööbussi peale minna, siis oleksin ma juba kodus ning jooksin liitrite kaupa vett.
Auto peatub garaaži ees. Ma ei taha siia sisse minna, ütlen ma ja liibun võimalikult vastu autoust, mõeldes samal ajal ise, et Krisztián on kordi paremas vormis kui mina, ma ei jookseks tema eest elu sees ära, pealegi pole mul õrna aimugi, kus me oleme.
Kus me oleme, küsin ma lõpuks. Ma saan ise ka aru, et mu hääl pole põrmugi vapper, aga see-eest on sõjakas.
Angyalföldis, vastab Krisztián napilt, siitkaudu saab majja sisse. Ma näen, et ta on minu peale solvunud. Kelleks sa mind pead. Kui ma liiga kiiresti lähen, ära peata mind.
See on selline linnaosa, kus kaugsõiduautojuhid ka päevasel ajal peatuda ei taha.
Keset tuba on diivan ja seinte peal noad. Palju nuge ja mõni mõõk. Sõbra korter, rohkem Krisztián ei ütle. Seegi pole otseselt selgituseks. Mina istun maha ja tema otsib välja veinipudeli ning klaasid. Punane vein valgub klaasi, nagu oleks pudelil kael ühe hoobiga maha lõigatud. See ei ole indie-degustatsioon, see on kaalutletud klaasitäis, mis peaks nurgad maha võtma, kuid tegelikult muudab ainult aja pikemaks. Veel oleks mul ruumi ümber mõelda, aga seda ma ei tee.
Kas sa mässamas ka käisid, küsin ma, lihtsalt, et midagi küsida. Krisztián ei käinud, mina ka mitte. Kuigi septembris, neil esimestel päevadel, kui terve linn oli täis rõõmsat elevust, tekkis korraks tunne küll. Et läheks piiluks vähemalt, mässaks kasvõi mängult, saaks ka äksi ja näeks ratsapolitseid. Lõpuks ikkagi ei läinud, läksin hoopis peole. Mitte isegi selle asemel, vaid oli reede ja Gumipopid olid Margiti saare CsaCsaCsas. Me istusime Buda-poolsel küljel jõe ääres, teised tegid kanepit, mina ei teinud, aga ikkagi oli hea. Ma jutustan Krisztiánile loo sellest, kuidas üks tuttava tuttav käis kahekümne kolmanda oktoobri öösel koeraga jalutamas. Et kui kunagi lapselapsed küsivad, mida sina 2006. aasta revolutsiooni ajal tegid, siis ta saab öelda, et kaitses Gellérti mäge. Valvas ja kaitses. Mina vaatasin aknast ilutulestikku ning sain alles hommikul uudistest teada, et ilutulestiku all lasti inimeste sekka pisargaasi. Ungari keele õpetaja rääkis, et see olla olnud uut tüüpi gaas, et siis katsetati seda esimest korda. Öö hakul mõtlesin, et kusagil on veel saluut, ainult et mulle ei paista kätte. Need olid kummikuulid, võrdlemisi sarnane ragin. Järgmisel hommikul jäin ma metroos pisargaasi kätte, selline tunne oli, nagu oleks laksust jube uniseks jäänud. Ja siis hakkasid pisarad voolama.
Nüüd on juba liiga külm, et olla millegi vastu.
Krisztián masseerib mu jalatalda. Mina ei tea, kas võtta veel üks sõõm või tegelikult ei viitsi. Kirg ja rahutus on juba lahtunud, on igatsus teise keha järele omaenese keha vastas. Mõnikord on olnud nii, et meie vahel pole millimeetritki. Selline tahtmine, et naha all ei põle. Mõnikord on.
Magamistuppa läheb Krisztián minust eespool. Me võtame kumbki ise oma riided seljast. Kõigepealt ma istun, peaaegu mehaaniliselt, ja Krisztián paneb oma käe ümber minu õlgade. Ta on tõepoolest palju paremas vormis kui mina. Ma lasen tal ennast juhtida.
Linal minu selja all ei ole ühtegi volti, see on lõppematuseni sile ja tuksleb ja taob. Kunagi ma kujutasin ette, et Krisztián on ideaalne mees, et me sobime nagu valatud. Nüüd on mul alguses pisut valus: ma tean, et see läheb üle. Ma klammerdun oma jalgadega tugevasti ümber tema keha ja haaran kätega tihedasti ümber tema õlgade. Nii ma ei karda, ei, niimoodi ma ei karda küll. Krisztián on minuga koos.
Und ei tule. Ma ei ole Krisztiánile kunagi rääkinud, et mulle meeldib enne magamajäämist õuna süüa ja raamatut lugeda. Kunagi olin ma abielus mehega, kes võttis seda kui märki sellest, et täna ei anna kätte, täna jälle ei anna kätte. Ka temast ei tea Krisztián suurt midagi. Krisztián magab ja teki alt paistab natuke tema selga, kui ta oleks näoga minu poole, oleks tema ilme ööpimeduses kurjakuulutavalt rahulik. Ma mõtleks, mida ta haub. Ma imestan selle üle, et Krisztiáni rind on karvane, ma alati unustan ära – millegipärast kujutan ma alati ette, et ta on sile nagu seitsmeteistaastane, et tal on pehme nahk, et ma ei löö ennast tema vastu ära.
Ma libistan ennast vargsi voodist välja ja hiilin rõdu peale suitsu tegema. Tegelikult võiks ju elutoas ka, aga ma tahan üksi olla. Ma ei näe päevade kaupa ühtegi inimest ja nüüd tahan ma üksi olla. Diivani peal on üks tekk, selle võtan endale ümber. Äkki läheb õnneks ja ei põleta auku sisse, võib-olla keegi isegi ei märka esimese hooga. Täitsa koju minna tundub ka kuidagi keeruline.
Selg ikka veel vastu majaseina, kuulen ma esikus kolistamist. Murdvargad, mõtlen ma kõigepealt. Ma olen alati kartnud murdvargaid, eriti öösiti: nagu halvatud, kujutan ma lootusrikkalt ette, et ma olen lõpuks ometi hulluks läinud, et nüüd on see käes. Hääled peas ja mitte mingisuguseid murdvargaid ei ole olemas. Ometi on sammud, sellised sammud, nagu kellelgi, kes teab, kuhu ta läheb. Ma üritan ennast sättida nii, et mind toast näha ei oleks. Jubedalt tahaks veel ühte suitsu. Kui ma kiiresti teen, saan enne oma telefoni aknalaua pealt kätte. Enne mida.
Vii mind siit ära, mõtlen ma. Jancsi telefon on välja lülitatud. Vii mind siit ära, mõtlen ma veel üks kord.
Ma oleksin muidugi pidanud aimama, millise sõbra korter see on. Hull-Robi äratab Krisztiáni. Kuule, sul on mingi poolik vein siin, ma tõin ka, mis magad. Joome veel. Kuule, sul on külas keegi või. Ega enam sobilikku või väärikat hetke ei tule, ma astun tuppa ja panen tule põlema. Tere, Robi.
Oi, tere, naeratab Hull-Robi ning tema silmades välgatab midagi tumedat. Ma ju ei teadnud, oleksin pidanud teadma, aga ei teadnud. Kui ma seda Hull-Robile ütleksin, teeks see asja ainult hullemaks. Krisztián on pikk ja ilus mees, Hull-Robi on väike ja sitke: ta teeb palju trenni. Mina ka vahepeal tegin, aga siis vedas jalg alt. Hakkas valutama. Õnneks tuleb Krisztián ka magamistoast välja, nii et mina saan sinna tagasi lipsata ja riidesse panna. Poolalasti diivanil istumine ei oleks aus ei minu ega Hull-Robi suhtes.
Mitte midagi ei ole enam nii, nagu enne oli. Ma märkan, et Hull-Robi on võtnud minu vana klaasi ning Krisztián valab mulle uue. Vist ikkagi jään täna öösel täis, kuigi enne tundus, et pääsen lihtsamalt. Kuidas sul läheb, noh, ütle, kuidas sul läheb. Koolid, stipendiumid, kübarad, mantlid ja rahad. Sa peaksid olema õnnelik, ütleb Hull-Robi lõpuks, aga sina lahutasid. Sa peaksid endale leidma kellegi, kes teeks su õnnelikuks, sa peaksid leidma rahu oma hinges, sa peaksid olema tugevam kui see maailm. Ole armutu, ära halasta. Sa ei peaks laskma endale haiget teha.
Robi on hea inimene, ütleb Krisztián. Krisztián on hea inimene, ütleb Hull-Robi, kõige parem, keda ma tean. Ja hea näitleja. Enamik näitlejaid on sitad, aga tema ei ole, tema on hea. Me joome veel ja järjest kehvemat veini ja lõpuks jõuame jutuga sinnamaani, et Hull-Robil on vene juured. Sellepärast ei anna ma kellelegi andeks. Mina ei anna. Ma olen sõdur, ma olen tapnud inimesi. Ma võiksin sinu pärast tappa. Tahad, ma tapan sinu pärast inimese. Sa oled mulle nagu väike õde. Anna mulle andeks, et ma olen tapnud. Andke mulle andeks, sõbrad, et ma olen tapnud inimesi.
Me Krisztiániga tunneme ennast kuidagi kohmetult. Krisztián paneb käe Hull-Robi õlale. Me läheme nüüd magama. Ma tahaksin sind viia ekskursioonile, ütleb Hull-Robi mulle paigalt liikumata, tahad, ma varastan meile auto ja me läheme homme ekskursioonile, meie kahekesi, ükskõik kuhu sa tahad. Sa oled mu väike õde, ütleb Hull-Robi ja naeratab kavalalt.
Vii mind siit ära. Miks sa mind siia tõid.
Krisztián keerab magamistoa ukse lukku. Ma ühest küljest nagu saaks aru, aga ikkagi on tunne, nagu oleks vangis. Ma puurin oma nina sügavale Krisztiáni selja sisse ning mõtlen magamisest. Kunagi peab see juhtuma, kunagi nagunii.
Hull-Robi logistab veel mõnda aega ukse kallal. Ta tahaks magada meie voodi kõrval põrandal nagu vanasti, nagu siis, kui ma Krisztiáni järele veel põlesin, ent tema ei puudutanud mind sõrmeotsagagi. Lõpuks hakkab Hull-Robi pisut rahunenuna ukse pihta nugadega märki loopima, ühe tera tungib läbi. Meie ei liiguta. Ma mõtlengi magamise meie jaoks välja.
0 x = [matavärk!]:
Postitage kommentaar