lõpp2

Talvel ei usu küll kunagi, et üldse veel tuleb suvi. Kuni lõpuks on käes. Mul on tunne, et kusagil kevadehakul nägin ma Váci tänaval Hull-Robit, võib-olla ei olnud see sugugi tema, tahaksin ma väga loota. Ma lõin silmad maha ja hiilisin temast kärmelt mööda, Hull-Robi seisis keset tänavat ja jagas maailma kõige odavama kingapoe flaiereid. Soodukas 90%, hinnad all – nii terve aasta läbi. Mitu aastat järjest. Ma ei tahtnud teda seal näha ja tema ei oleks tahtnud, et ma teda seal näeksin. Kas temaga on tõesti nii halvasti. Mõnes mõttes olen ma ju ikka lootnud, et tegelikult läheb Hull-Robil siiski hästi, et päris halvasti tal ka ei lähe. Ma oleksin tahtnud talle öelda, et ma olen tema poolt, ent selleks hetkeks juba ammu enam ei olnud.
Kui pikk aeg on poolteist kuud, ei saa ma läbi varasuvise öö After Musicu poole kiirustades täpselt sotti. Kuus nädalat, harjunud kohast üle tee, samad nurgad, samad liigutused, samad jalad. See linn on mu taldade sees, on olnud juba päris kaua. Ma tean kõiki oma samme peast. Need saapad on kõndimise jaoks. Ühest kohast ära ja siis teise.

Ma jään pool tundi hiljaks, aga sellest pole suurt midagi, sest minu saksa sõbratar Birke, kellega ma kokku saama pean, tema jääb veel rohkem. See on see aeg, kus kõik hakkavad vaikselt minema sõitma, linn on täis lahkumispidusid ja viimaseid kokkusaamisi. Helistame, kirjutame, joonistame, lubatakse üksteisele ning vahetatakse lugematul hulgal telefoninumbreid ja meiliaadresse. Neil nädalatel ongi kõige rohkem parimaid sõpru. Elus üldse. Mõte sellest, et ma ei tule sügisel tagasi, on mulle ikka veel väga võõras.
Tegelikult on üks veel võõram mõte. Sügisest elan ma väga suure tõenäosusega Tallinnas – linnas, kust ma seitse aastat tagasi ummisjalu põgenesin ning vandusin, et ei lähe sinna enam kunagi tagasi. Linnas, kus viina ei müüda ja äksi ei saa, kus isegi pärast kella nelja ei juhtu suurt midagi. Ma rüüpan suure sõõmu tee pealt kaasa ostetud šambist ning kinnitan endale, et see ei ole päriselt. Praegu olen ma veel siin ja ma ei saa olla seal, kui ma olen siin. Juba on Kazinczy, kaks tänavat veel ning ma olengi kohal.

Birket ei ole veel, aga bänd on juba alustanud. Butterfly Bangsi lauljal Emmanuelil on ilgelt lahe sooniline kael, eriti kui ta laulab. Ma vaatan Emmanueli kaela ja mõtlen juba järgmisi lugusid välja – neid, mida ma jutustan kunagi hiljem. Kui ma uue joogi järele lähen, on Birke ja Melanie juba kohale jõudnud, nad istuvad mingi saksa kutiga nurgas pukkide peal. Ma räägin nendega paar sõna juttu, aga siis ütleb saksa kutt, ma olen terve elu ainult teknot kuulanud. Ma kangestun hetkeks ning põgenen siis ega peatu enne, kui olen jõudnud täitsa lava ette.
Ma ei ole Tonyót juba mitu nädalat näinud, ei mäletagi, millal viimati. Ah, mis, rahu majas. Pealegi, ihaldada lauljat. See on kuidagi nii Yoko. Nüüd seisab rockstaar minust paar-kolm sammu tagapool. Ma võin minna ja talle ühe naljaloo rääkida küll. Hääl ei värise ega midagi. Lugu ise juhtus nädal aega tagasi siinsamas. Hilisteismelised hirmutavad mind. Nad ründavad sind ootamatult ja küsivad tungivalt: kassasiukestbändinaguthekillerstead? Või siis nagu tookord, kus kaks tšikki nõudsid mu käest, kas mina olen see Moogi-pliks. Esimese hooga ehmatas ikka ära küll ja proovisin tagasi ajada, ise hirmuga mõeldes, et mis siis nüüd. Et millega ma jälle. Et hoolimata sellest, mis võiks arvata mõni, tuleb ka minul ühel hetkel see piir ette, kus enam ennast blameerida ei tahaks. Aga nemad ei jätnud. Oled jah, sina oled see Moogi-pliks. Lõpuks tuli välja, et nad vihjavad sellele veebruarikuisele kultika kontserdile, kus Tonyó hoidis kätt ja laulis: I want you to want me. Väikesed odavad trikid, mis töötavad alati.
Ma ei jõua veel seletama hakatagi, milline šerlok ma tegelikult olen ja kui analüütiline, kui Tonyó juba ütleb, sina oledki. See mõte, mis enne oli, et rahu majas. Jah.
Ma olen juba peaaegu elegantselt selja keeranud, aga rockstaar astub mulle lähemale ja küsib, millal ma koju lähen. Üldse ära Eestisse või üleüldse. Ühe hetkega kahaneb poolteist kuud sekundipikkuseks, kuigi olin ennast lohutanud, et aega veel on. Päevi, nädalaid ja poolteist kuud. Ma olen sinuga nii harjunud, ütleb Tonyó. Jää veel üheks aastaks siia, ma ei saa ilma sinuta laulda. Ta vist ikka teab, mis mu nimi on, mõtlen ma endamisi ega liigu paigast. Ma maksan sul elamise kinni, raputab mu jälle ärkvele. Ma ei oska midagi öelda. Ma ütlen, et ma ei saa. Me liigume enam-vähem ühekorraga paigast ning kaotame teineteise mõneks ajaks silmist.
Vahepeal jõuab keegi öelda, et The Moog on nagu Vanilla Ninja. Päris naljakas. Oh, gruupi, naerab Birke mind. Ohjah, naeran mina vastu.

Õues on hoopis teistmoodi palav kui sees. Ma lähen vaatan, mida nad teevad. Tonyó ja mingi tüüp istuvad ja kuulavad klappidest hevi. Meie Migueliga seisame püsti ja räägime fennougristikast. Pikalt. Täitsa säriseb, sest fennougristika on kõige seksikam distsipliin üldse ja sellest kõnelemine on nagu eelmäng. Tegelikult ma ei ürita rockstaari armukadedaks ajada ja tegelikult ei aja ka. Päriselt. Eestlase ausõna.
Lahe kõht, ütleb Tonyó siis. Ma tõmban automaatselt kõhu sisse ja vaatan häbelikult kõrvale. Ei, mulle meeldib, jääb ta enda juurde kindlaks, see on väga seks. Onju, ta on nii seksikas, sunnib ta ka sõpru kaasa kiitma ning libistab ise käega üle mu kõhu ja vasaku rinna. Ma tunnen ennast nagu hindamiseks välja pandud loom. Ma seisan vaguralt, ei sekku. Ega kariloomad ju suuremat ei räägi ka. Kui siis ainult muu. Ilma g-ta.
Veelkord pilku tõstes teatab rockstaar tumedalt, minu peenis on seitseteist ja pool sentimeetrit pikk. Seitseteist ja pool, küsin ma üle. Tema noogutab. Seitseteist ja pool, minu peenis. Ma mõtlen murelikult, kas äkki liiga suureks ei jää. Sa oled piiri peal, ütlen ma valjusti, võib-olla on see minu jaoks liiga suur. Eks, jah, tissi katsuma on kõik kõvad mehed.

Ma ei saa minemata jätta, seletan ma Kertule paar nädalat hiljem. Kertu noogutab. Mul kulub mitu pikka minutit, enne kui ma aru saan, et Kertu ütleb, et talle meeldib ka The Moog ja ta väga tahab konsale minna. On juuni algus, aga see kõlab peaaegu nagu lõpu algus. Juba mitu ööd magan ma rahutult ja klammerdun kramplikult madratsi külge, otsekui võiks see mind kinni hoida. Muidugi, ma olen otsustanud. See ei muuda mitte midagi. Ma ei taha ära minna.
Peaaegu kõik on viimast korda. Ma tõmban välisukse enda taga hooga kinni ja alles siis tuleb mulle meelde, et alles hiljuti vahetati lukku. Põiki läbi pargi alla jõe äärde ja siis üle silla. Ma lähen nii, nagu ma suudaks Budapesti endaga igale poole kaasa võtta. Võib-olla suudangi. Võib-olla jääb see linn minu sisse igaveseks alles. Kertu teeb mulle ilusa näo pähe ja siis oleme me mõlemad valmis.

Kõige viimane lugu on Xanax Youth, ma seisan lava ees, võimetu liigutama, suutmata peaaegu hingatagi. Niimoodi ei ole nad seda kunagi varem teinud, niimoodi ei ole Tonyó seda kunagi varem laulnud. Ma tunnen ennast abitu ja kaitsetuna, ühtäkki olen ma haavatav ja tema on ka. See on peaaegu väljakannatamatu: ma ei saa oma pilku ära pöörata, kuigi see teeb haiget. Kuidas rockstaar on sokis ja laulab ja peale tema ei ole maailmas mitte midagi.
Lõpuks on kõik läbi, ma istun lavaserval – oimetu ning hirmuäratavalt elus. Kui ma viimaks ühel hetkel toibun, olen ma ihuüksi. Ma valin Krisztiáni numbri.

Ei, tule siia, kus sa oled. Ma üritan vastu puigelda, et ma helistasin niisama, mitte isegi, et häält kuulda, vaid veel vähem, aga Krisztián ütleb aadressi, mis on väga lähedal, ning ma lähen ikkagi õnge. Helista uuesti, kui sa siia jõuad, ma tulen sulle vastu. Tead ikka, kus see on. Jah, tean. Ma tean tänavaid. Tänavatel on nimed.
Ega ma tegelikult ei lähe Krisztiáni juurde, kinnitan ma endamisi, ma ainult mängin selle mõttega, kuni ma lõpuks taipan, et olen rahakoti ja koduvõtmed Kertu kotti unustanud. Ma saan aru ka sellest, et Kertu läks ainult meile õlut ostma ja me oleksime pidanud veel kokku saama ja aku oli tal juba enne tühi, nii et ma keeran Astoria juurest vasakule. Kui ma teist korda Budapestis olin, jalutasin ma mööda Doonau Pesti-poolset kallast kuni Vabaduse sillani välja. Ma oli siis endaga väga rahul, teisel pool silda algas juba maailm, millest mul tollal aimugi polnud. Vabaduse sild paistab ka nüüd kätte, ikka roheline. Ronismissild, mõtlen ma endamisi. Sildadele pannakse nimed selle järgi, millest kõige rohkem puudus on.
Neil hetkil on hea teada, et keegi tuleb vastu – see rahustab.