minuga ei juhtu kunagi midagi huvitavat

Thirteen Inadequate Reactions to Something Very Ordinary

2010-11-22T14:21:00.002+01:00

Novembri teisel nädalavahetusel peeti Godot kirjandusfestivali ja ühel sombusel pärastlõunal lugesin selliseid asju:

Bay of Carqueiranne

By day three
We were so dehydrated
We ceased to sweat
Thank God for the small
Ration of wine
He smiled weakly
And reached for
The next bottle
What would you say
If I drove that
Opener into your forehead
It would be
Like drilling a hole in my hip
I have seen it in my dreams
Somehow it felt very real
That was when I knew
He loved me
We're just on a diet
It's not like we're dying
Outside of Wadi Natrun

Years later all
He saw was the sea
The great waves
The grey shades of pain
The dreaded undertow

Ashes to ashtray
Dust to the bin

I'm coming up for air
He was no prince and I
Most certainly am no fox

Generic Purgatory

The boy promised to
Shoot a few
Stars into pieces
And set
My world on fire
He did
The pretty little thing
Would have done
Anything for me
Anything for me

He’d say
We are not
Everyday people
Our world
Is expanding
Beyond
And above
You’ll see
How our love
Will be

Things will
Get better
Once the flame
Burns out
We’ll pick
Up the ashes
And regenerate
We will be
Brand new
Grey is a colour
My friend

Burn burn
I could hear
The bones cling
Why didn’t
We stop
When it
Was only
A fling

Like Love Is

It’s like love is
Sometimes
I pull a Yoko
And go in
For the kill
Other times
I wait
Minutes pass
And nothing
Weeks
Years even
When late at night
All the right
Lovers
Lay under the covers
Nice and clean
Then I wonder
That one night in May
What would have
Happened
If I had stayed

I Love You Jon

Once again
It’s one of those
Tuesdays
Or Wednesdays
When a girl
Shouldn’t drink
It’s a weekday morning
The lights are out
At this point
Who can
Honestly
Tell the difference
Between
All the switches
And stones
And explosives
Old flames
Sizzling into
The first snow
Of the winter

It’s closing time

Who in the world
Would be ready
For it to be
Tomorrow
Just yet
Having had
The most of
Everything really
I’ve acquired
Quite the taste
For a
Whole lot more

You live above
The bar
Where we first met
Not you and I
But
I’m pretty
Sure
I’ve met someone
In that bar
One of
Those nights
Although
Not ready to bet

You live
Above a bar
Somewhere
With all
The switches and stones
And one of those
Everyday mornings
There I stand
With a song
In my heart
The right words
Just at the
Tip of my tongue
All that comes out though is
I love you Jon
Splitting eardrums
Hurting my lungs

Windows open and close
So now
The whole neighbourhood knows
So there
It is me
And I’m here
Feet deep
In the everyday snow

Don’t mind the others
They’re the ants
They’ll ruin our dinner
But even this day
Will lose its light
Don’t worry
Every little thing
Is gonna be alright
Even this day
Will turn into night

The Sound Guy

These on my back
Are burn marks
Not brake marks
For he didn’t stop
He casually
Walks by me
Twelve years later
He has a job now
I am just visiting
I am an extra
And he does the sound
What I have lost
Is something
He’s found
But I haven’t
Forgotten and
He remembers me
It’s almost as if
He knew just how much
I didn’t want
Him to touch me
To pat me on the back
Like old
Friends do
Like lovers would
I still say nothing
Not lost for words
Just lost
For physical strength

On the Set

The question is
What to wear
When I’m cast
As an extra
In the exboyfriend’s
Latest movie
I decide
On a pink
Long Kookai dress
Here’s to hoping
It will hide
The scars left
From chewing
Off a limb
For it not to be over
Here’s to hoping
It won’t
Hey
They’re giving out
Free alcohol

And he’s not even there

And I can’t help
Thinking
While I was
Patiently waiting
My life
Was passed
On to someone else

Now she is
Going to my school
Carrying his child
Now he is
Dancing for her
When
She gets sick

And I am
An extra
Downing the free
Alcohol
On the exboyfriend’s set

A Tripod

Before we let go
Give in
Conform
Before we become all
Kafkaesque and bored
When the days morph
Into one another
Farther away
From the beginning
And towards the end
And little by little
Taste less and less
Like life
There is
That one
Afternoon in Prague
At least one
A stopover
On the way to Karlovy Vary

We slip
Into a hotel room
And out of our clothes
The funny little fat man
My lover
Now married
Then with me
If anyone asked
I’d say
Nice Guy Eddie
That was our song
And oh we knew
It couldn’t last
But he asks
Where my camera is
Because I really
Want to
Direct porn
That is my
True calling in life
The funny little fat man
Is anxious
He’s ready to go

I worry if
I’ll like the way
I will remember myself
We spend
The little time we have arguing
Happy as fuck
I love him
And he annoys me so
I opt for an empty threat

I climb to the window sill
Stark naked
Straight from the bed
It’s only the ground floor
But if he doesn’t stop teasing
I’ll certainly jump

Please please do
Please please me
Please don’t
Let those people
See you
Please let them see me

He comes to my rescue
Even though
There’s no one around
By the time
We’ve switched places
The street has filled up with people
You’re pretty
He tells me
And then we make love

The moral
I learned this in Prague
When
Attempting to make
A sex tape
Use
A fucking tripod

Middle Ground

Cuts of barbed wire
On dampened skin
A slightly
Disproportionate
Body crawling
Towards
A peace offering
Leaving behind a trail
Of insane
Yet genuine
Happiness
Soon to be dispersed
In the Marquesian rain
It will put an
End to this
There will be no more

You show me
Your latest invention
You have set it up
In the flat
Where we
Once lived
Together
It is exactly as
I remember it
The symmetrical silence
Of a confined
Space
Soothing
Not smothering you claim

You have
Built a model
Of harmony
To scale
In the living room
This could be us
If you only
Put your mind to it
You tell me

Look at them
Smiling
I admire your attention
To detail
I truly do
It’s a whole
New level of perfection
It’s colder
It’s frightening
And I know
I am
Welcomed in

I stare at
The dotted line
And then
At the evening sky
The Act of Capitulation
That will probably save
My life
Unless I stand up and fight
Unless
I declare
A war

Tunnel Vision

A tunnel
A wind
A blow to the head
Then
Waking up
On someone else’s bed
The last
Ray
Of sunlight smudged
Across
My feet
What day
Whose fight
Defeat
Jimi Hendrix
These guys always
Listen
To jimi Hendrix
Always
Stuck
In someone else’s past

A Stalker in Training

I climb the tree
That grows
Outside your window
Almost
Every other night
If you didn’t want
People to see you
You should
Never have turned on the light
The shadows
And shapes are
Too harsh
To the unsuspecting eye
Not mine
For I am a stalker in training
Self-concsious
And probably
Shy

Full Force

I will force myself into love
Purely by willpower
It will make good things happen
Good Lord
Good Grief
I’ll cross that bridge when I get to it
I’ll use the escalator
To get back on the ground
From the metro
I’ve always been fascinated
By moving stairs
Half way across
I’ll say your name out loud
It’s easy to remember
It’s the same as the bridge’s
And I will dream big
And I won’t stop
Until I reach
The Square of the Holy Spirit
It’ll make me pure
It’ll make my feet hurt
I’ll take a deep breath
And stick around for a while
Utterly alone
Just like any other day

The Other Krueger Boy

I could always
Appreciate
Freddy’s murderous
Desire for love
And the late afternoons
We spent sitting
On his porch
Sipping on cheap wine
And the tender jealousy
That hit exactly
The moment his
Little brother got home
From school
With his friends
Even in that
Summer of dissension
The bitter arguments
The harsh words spilt
There were plenty to spare
The clashes between
Two very different worlds
You see
Freddy was not naturally lovable
He had to earn
His right to be liked
And I did too
I do too
By association
If nothing else
Or just to keep the list of reasons
Short and sweet
And then
When the rains came
And then the floods
It was the time to choose
It was the time for the right thing to do
Cramps in both calves
But still afloat
I said
Noah
Of every sort
You can take two
So take Freddy
And take Brandon too

Kultiplex

When they
Tear it down
All the arm-twisting
Hand-holding
Goes with it
The fights
Random sex
Make-up sex
All of it
Scattered around
On the ground

I can still see
Bits and pieces
Of my soul
Hovering
Over
The deconstruction site
And I pray
For
What could have been

I don’t think
They’ll rebuild
I think
I will stay
The same

I am HUNGARY

2010-01-24T13:13:00.001+01:00

Paar kuud hiljem kolib Gumipop üle After Musicusse ja Krisztián muutub pelgalt numbriks minu telefonimälus. After Music Club oli enne Marco Polo ning sama nimega hostel on seal siiamaani, sestap luusib indietuusade vahel ka ringi vilavate silmadega poissmehi ja muid, kellel pole vähimatki aimu, et selles linnas enam paremaks ei lähe. Aga mina tahaksin, et oleks veel huvitavam, näivad nad omaette porisevat, ehkki ise ei ole. Ka meie Kertuga oleme üle pika aja jälle kohale tulnud. Väldi meest, aga mitte mehe pidusid. Kertu on minu väga hea sõber.
Jancsi purjetab lahkelt naeratades meie juurde. Kunagi enne jõule helistasin ma talle, ma ei tea, mis asi see on, aga teeme nii, et kui me järgmine kord näeme, seda asja enam ei ole. Okei, vastas Jancsi. Okei, vastasin mina ning mõtlesin, et selle asjaga on nüüd küll vussis. Selle asjaga, mille kohta me ei tea, mis see on. Tundub, et ongi okei. Me räägime, kuidas me Kertuga Londonis käisime, ja naerame iseenda üle, helgelt ja lõbusalt. Jancsi naerab kaasa. Kuule, vist ongi okei, ütlen ma hiljem Kertule. Vist on jah, noogutab Kertu.
Igavuse peletamiseks jutustan ma Kertule piinilikke lugusid Panic Radio bassimehest Danist. Teistsuguseid lugusid ei ole. Ma tean küll, et tegelikult Dani ei ole kaks korda pikem kui mina, aga meil kuidagi ei klapi. Et ta vahel on kukkunud mulle otsa ja nii ma olen haiget saanud küll või siis aeg-ajalt need abitud katsed teineteisega juttu teha, mis lõppevad alati ebamäärase pomina ning rahutu tüdimusega. Midagi nagu näriks, nagu kõrvetaks ja. Düsfunktisoon. See ainuke kord, kui Dani on minu käest suitsu küsinud, viskas ta selle pärast esimest kõssi minema.
Samas Danit lava peal vaadates ei hakka mul häbi.
Veel enne kontserdi algust sätime me ennast keset saali, nii et oleks näha rockstaarid. Endre ja Tonyó seletavad midagi omavahel. Nad on mõlemad meie poole küljega, me oleme valinud sellise koha, et nad mõlemad oleksid meie poole küljega.

Siis see juhtub. Kõik need klišeed ja seesama Lõuna-Ameerika libilikas, kes pahaaimamatult tiibu sahistab, nii et minuni jõuab torm ja maru. Nagu oleks maksaka kirja saanud. Ma astun sammu tagasi ega suuda enam rockstaari poole vaadata. Ma olen lootusetult sees, lootusetult ja pöördumatult ja natuke häbi on ka. Need asjad, mille kohta ma arvasin, et ma olen nende eest juba kaitstud. See asi, mida hetk tagasi veel ei olnud, aga nüüd kahtlemata on.
Ma ei näegi, millal rockstaar lava ette läheb, nii et selleks ajaks, kui meie Kertuga sinna jõuame, on tema juba minust eespool. Ma vaatan hirmuga, kui peenike ta on, ning tõmban kõhu sisse. Kõht sisse, rind ette. Ei tea, kas niimoodi ka jääb. Ilusad õlad, ei olegi varem mõelnud, et rockstaaril on nii ilusad õlad.
Ma paotan tervituseks huuled ja välja ei tule midagi, mitte vähimatki heli. Huuled isegi ei liigu, ma tean, et ei hakka tulema ka. Kaks silpi, ei saa hakkama, selle asemel tunnen hoopis, kuidas käsi küünarnukist ülespoole tõuseb ja lehvitab sõrmedega, peaaegu ainult sõrmeotstega. See ei ole mina, see on keegi muu, see on see habemega naine sealt õhupallide juurest, see vuntsidega mees, kes just nurga taha läks, jõuan ma veel mõelda ning surun eneses alla tungi teise käega lehvitav käsi alla kiskuda. Rockstaar naeratab. Lehvitab vastu. Multitalentide asi.

Niikaua kuni bänd mängib, ei ole hullu. Täna õhtul on Jacked, kõige vanem neist on laulja Tomi, tema on üheksateistaastane. Hirmus ilusad on nad eranditult kõik. Me tahame sind, Gloria, ühes sinu hüsteeriaga. Jacked’i kontsertidel olen ma hakanud taipama, mis on missivõistluste võlu. Et seisad ja vaatad viit ilusat inimest lava peal, vaatad ühte ja siis jälle teist ja siis hoopis läbisegi. Õnneks ei pea siin ära otsustama ning lõpus linte jagama ja erinevalt missikandidaatidest oskavad Jacked’i poisid ju lava peal üht-teist teha ka. Eks proovitagu kodus järele, mitu korda on võimalik uneleval ilmel öelda: jaa, Jancsó. Meil Kertuga on rekord kuskil kümne kanti.
Teine asi on muidugi see, et ka nende fännid on verinoored. Nad hüppavad teineteisele kukile ja kannavad üksteist kätel ja peaasi on olla ettevaatlik, et kellegi saapaga vastu pead ei saaks. Kõik on rõõmsad, rõõmu on rohkem kui armumist. Rõõmu peab olema rohkem kui armumist.

Hiljem on muidugi teised lood. After Music on parasjagu väike, nii et kuhugi varjuda ei ole ka otseselt võimalik. Jah, isegi kui sättida ennast tagumisse ruumi sohva peale, siis ikka tiksub peas, et mida sa teed. Et kuhu sa jääd, täna öösel. Ma mõtlen sinu peale. Mõtlen sellise mõtte, et jooks võimalikult kiiresti klaasi tühjaks, et siis oleks jälle asja leti äärde. Keskmises ruumis ei ole enam kedagi. Seoses kohavahetusega on Gumipop muutunud intiimsemaks, isiklikumaks, keegi ei tantsi, mida sa ikka tantsid, kui kõik on omad. Kertu tuleb minuga kaasa, me joome üpris ühesuguse tempoga, kui üks kiirendab, võtab teine kohe kärmelt järele. Alati ei teagi, kes kellega vahe tasa tegi.
After Music mõjub pisemana, kui ta tegelikult on. Klubi on sopiline. Kõigepealt välisukse juures tekib selline tunne, et läheb nii nagu tihtilugu Maailma pidudel, et suurema osa ööst peab seisma ühes või teises sabas. Eesruumi ühes seinas on luuk ning selle taga garderoob. Teisel pool on kõrge laud piletimüüja jaoks. Eesruumist saab baariruumi, sealt edasi kõrtsutuppa, kus on palju laudu, ja sealt edasi on veel lavaga saal. Kõige taga on veel see väike tuba, mille diivanilt me nüüd Kertuga püsti tõuseme, tühjad klaasid jäävad meist laua peale maha. Päris kõrged klaasid, täna neid kotti ei pane ja koju kaasa ei vii.
See ilus poiss, kellele ma hetk hiljem natuke niisama ligi ajan, hakkab hoopis Kertule ligi ajama. Vahel läheb nii. Et peaaegu nagu teeks võidu. Mitte Kertu ja mina, aga poistega. Siis nad blokivad mu oma seljaga ära ning üritavad rääkida võimalikult kiiresti ja vaikselt, otsekui juhtuks midagi hirmsat, kui kõike ühe hingetõmbega öeldud ei saa. Kui ma ka midagi vahele öelda saaksin. Mul hakkab pisut igav, igavledes kipun ma muutuma sõnaahtraks.
Tuleb veel juua. Tuleb minna veel rohkem ettepoole. Kertu ütleb veel, et ära mine. Ma ei lähegi, vastan ma talle ja tõusen püsti. Ma liigun sinna, kus on inimesi ja saginat.

Uut jooki tellides on rockstaar mulle seljaga nii lähedal, et ma võiksin teda puudutada. Ma võiksin koputada talle õlale ja midagi öelda. Küsida, kuidas tal läheb ja siis vastata, et ega mul endal ka eriliselt kuidagi ei lähe. Ma ei oska talle öelda midagi väikest ja kaitstut, ma ei oska öelda sõnagi, nii et näost ei oleks näha. Veel nädal aega tagasi küll, siis kui ma ei olnud veel sees. See kõik on liiga uus ning ma ei taha, et näost oleks näha. Kui see ongi armastus, siis see on minu armastus, päris minu enda oma. Jagada ma ei taha, mitte veel niipeagi.
Ma libistan end rahvasumma, enne kui ma võiksin kummalegi meist võimaluse anda.
Ma võin jutustada pikalt ükskõik kelle teisega.
Ma vaatan pikalt ükskõik kelle teise suitsupakki ning tahan teada, kas ma võiksin teda kutsuda Kentiks. Enne ei olnudki kedagi Kentiks kutsunud ja ma ei teadnud mitte kunagi varem, et minus võiks selline tahtmine olla. Nüüd ühtäkki on ja kuidagi ei raatsi sellest uuest tahtmisest lahti lasta. Üks teine tahtmine on mul veel olnud juba paar aastat. Ma olen tahtnud seista keset pimedat tänavat, keha natuke ettepoole kaldus, käed pisut kõverdatud, ja hüüda: Yann! Minu hääles peaks kõlama etteheidet ka. Yann peaks olema prantsuse poiss ja tegema ulakust, mitte väga väike poiss, ikka üle kahekümne. See võiks olla kasvõi selsamal tänaval, kus me oleme praegu, see ei ole väga pikk tänav, ei saagi olla, kui ühes otsas helendab Lujza Blaha välja ning teises kaob tumedusse Klauzáli väljak. Tänava nimi tähendab tõlkes suve. Ei tohi, vastab ükskõik kes inglise keeles, minu nimi on Oliver – ja sellest hetkest ongi.

Ta on üks neist Oliveridest, kes tulevad siis, kui neid on väga vaja. Sedasorti Oliveri võib ka ilusaks juua ning selleks ei pea isegi väga palju pingutama. Ta ütleb, et Sex Pistols oli igav ja mina väidan, et ma ei usu teda ja küsin igaks juhuks ikka üle, et kuidas siis oli, kuidas oli nendel aegadel, kui mina ei olnud veel sündinudki, aga tema oli juba peaaegu täiskasvanud. Me teeme seda mitu korda, aga kummalgi ei hakka igav. Me oleme nii ilusad. Ma kallutan oma pea ühele küljele, kujutan ette, et ma naeratan võluvalt, suitsetan ilmselgelt liiga palju, tema küsib, mida ma joon ja ostab mulle juurde. Vahepeal tuleb Kertu ning ütleb, et ta on purjus ja väsinud ja läheb koju. Ma olen ka purjus, vastan ma talle, ma vist ei jään veel natukeseks siia.
Ühe või teise vestluse käigus juhtub varem või hiljem, et vaadatakse silma. Rumal komme iseenesest. Tasuks pigem jälgida suud, see liigub, kogu aeg toimub midagi. Vaadata inimese suud ja saada temast aru on justnagu parem lahendus kui vaadata inimesele silma ja õppida teda tundma. Ent Oliver ei jäta mulle taganemisteed. Sul on nii kurvad silmad, ütleb ta.
Ma ei ole lihtsalt õnnelikku sorti, ma ei olegi õnnelik, see on minu loomus, naeran ma talle vastu, huulte, mitte silmadega. Ikka peaks olema õnnelik, peaks püüdlema selle poole, leiab Oliver. Su sõbranna kasutab sind ära, tal on sinu üle mõjuvõim.
Sa ei tunne mind, vaidlen ma talle vastu.
Ma näen seda sinu silmadest.
Seda oleksin ma tahtnud täna vältida, just seda, nimelt neid klišeesid ja vihastan. Vihastan ja keeran selja.
Ära vihasta, anna andeks, leiab Oliver mu siiski üles. Üks nendest Oliveridest. Tema võit. Ma toetan ennast vastu seina ja me suudleme pikalt. Pikalt ja lootusetult nagu purjus inimesed ikka, kellel enam teineteisele midagi öelda ei ole, kuid üksi olla oleks nüüd juba talumatult nukker. Oliveri silmad on kinni, mina vaatan üle tema õla rockstaari. Rockstaar on leti ääres, ta tellib järgmise õlle, räägib ühe või teisega juttu ning mul on tunne, nagu mind ei oleks peaaegu olemaski. Seda tunnet ma tean ja järgmist juba kardan. Ma ei lase veel Oliverist lahti. Ma ei taha.

Hommikupoole ööd seisan ma keset tänavat ega oska õieti kuhugipoole minna. Suve tänav ja veebruari kohta üllatavalt soe. Ma mõtlen sellest, kuidas nädala pärast sõidab rockstaar Ameerikasse ja mina hakkan temast puudust tundma. Natuke salaja ja võib-olla palju. Tema sõidab ära, saab kuulsaks, võib-olla me enam ei näegi. Mina teda küll, kunagi seisan ma suure staadioni tagumises reas ja vaatan suurt ekraani. Mina jään siia, aga sõidan ka kunagi ära.
Tere, ütleb rockstaar, seisad siin. Ma ei näinud, kust ta tuli.
Ei, okei on. Kõht on vist tühi.
Lähme ostame sulle süüa siis.
Rockstaar paneb oma käe ümber minu õla, me läheme. Väikesed odavad trikid, mis töötavad alati. Äkitselt on mul juba üsna ükskõik, kuidas ma välja näen – sellel ei ole algust, on lihtsalt sai ja liha ja natuke salatit. Teravat kastet ma ei taha, sibulat küll. Ei ole ka keskpaika ega lõppu. Lõpp ei lõppe ära. Ma lasen rockstaaril ennast juhtida ning üritan teda millimeeterhaaval meelde jätta. Neid tänavaid, seda õhtut. Me räägime väga lihtsatest asjadest. Ma saan küll koju, noogutan ma kindlalt nagu keegi, kes teab, mida ta räägib. Ta ei võtaks mind kaasa, isegi kui ma väga paluksin. Ei jaksa. Ma olen liiga väsinud selleks, et tema võiks välja öelda selle, mida ma niigi tean. Nii ongi. Rockstaar maksab minu toidu eest, pistab selle mulle pihku ning tellib endale takso. See ei lase ennast kaua oodata.

Rockstaari takso sõidab aeglaselt minema ja mina võtan esimese suutäie. Ta elab teisel pool.

lõpp2

2010-01-18T22:54:00.001+01:00

Talvel ei usu küll kunagi, et üldse veel tuleb suvi. Kuni lõpuks on käes. Mul on tunne, et kusagil kevadehakul nägin ma Váci tänaval Hull-Robit, võib-olla ei olnud see sugugi tema, tahaksin ma väga loota. Ma lõin silmad maha ja hiilisin temast kärmelt mööda, Hull-Robi seisis keset tänavat ja jagas maailma kõige odavama kingapoe flaiereid. Soodukas 90%, hinnad all – nii terve aasta läbi. Mitu aastat järjest. Ma ei tahtnud teda seal näha ja tema ei oleks tahtnud, et ma teda seal näeksin. Kas temaga on tõesti nii halvasti. Mõnes mõttes olen ma ju ikka lootnud, et tegelikult läheb Hull-Robil siiski hästi, et päris halvasti tal ka ei lähe. Ma oleksin tahtnud talle öelda, et ma olen tema poolt, ent selleks hetkeks juba ammu enam ei olnud.
Kui pikk aeg on poolteist kuud, ei saa ma läbi varasuvise öö After Musicu poole kiirustades täpselt sotti. Kuus nädalat, harjunud kohast üle tee, samad nurgad, samad liigutused, samad jalad. See linn on mu taldade sees, on olnud juba päris kaua. Ma tean kõiki oma samme peast. Need saapad on kõndimise jaoks. Ühest kohast ära ja siis teise.

Ma jään pool tundi hiljaks, aga sellest pole suurt midagi, sest minu saksa sõbratar Birke, kellega ma kokku saama pean, tema jääb veel rohkem. See on see aeg, kus kõik hakkavad vaikselt minema sõitma, linn on täis lahkumispidusid ja viimaseid kokkusaamisi. Helistame, kirjutame, joonistame, lubatakse üksteisele ning vahetatakse lugematul hulgal telefoninumbreid ja meiliaadresse. Neil nädalatel ongi kõige rohkem parimaid sõpru. Elus üldse. Mõte sellest, et ma ei tule sügisel tagasi, on mulle ikka veel väga võõras.
Tegelikult on üks veel võõram mõte. Sügisest elan ma väga suure tõenäosusega Tallinnas – linnas, kust ma seitse aastat tagasi ummisjalu põgenesin ning vandusin, et ei lähe sinna enam kunagi tagasi. Linnas, kus viina ei müüda ja äksi ei saa, kus isegi pärast kella nelja ei juhtu suurt midagi. Ma rüüpan suure sõõmu tee pealt kaasa ostetud šambist ning kinnitan endale, et see ei ole päriselt. Praegu olen ma veel siin ja ma ei saa olla seal, kui ma olen siin. Juba on Kazinczy, kaks tänavat veel ning ma olengi kohal.

Birket ei ole veel, aga bänd on juba alustanud. Butterfly Bangsi lauljal Emmanuelil on ilgelt lahe sooniline kael, eriti kui ta laulab. Ma vaatan Emmanueli kaela ja mõtlen juba järgmisi lugusid välja – neid, mida ma jutustan kunagi hiljem. Kui ma uue joogi järele lähen, on Birke ja Melanie juba kohale jõudnud, nad istuvad mingi saksa kutiga nurgas pukkide peal. Ma räägin nendega paar sõna juttu, aga siis ütleb saksa kutt, ma olen terve elu ainult teknot kuulanud. Ma kangestun hetkeks ning põgenen siis ega peatu enne, kui olen jõudnud täitsa lava ette.
Ma ei ole Tonyót juba mitu nädalat näinud, ei mäletagi, millal viimati. Ah, mis, rahu majas. Pealegi, ihaldada lauljat. See on kuidagi nii Yoko. Nüüd seisab rockstaar minust paar-kolm sammu tagapool. Ma võin minna ja talle ühe naljaloo rääkida küll. Hääl ei värise ega midagi. Lugu ise juhtus nädal aega tagasi siinsamas. Hilisteismelised hirmutavad mind. Nad ründavad sind ootamatult ja küsivad tungivalt: kassasiukestbändinaguthekillerstead? Või siis nagu tookord, kus kaks tšikki nõudsid mu käest, kas mina olen see Moogi-pliks. Esimese hooga ehmatas ikka ära küll ja proovisin tagasi ajada, ise hirmuga mõeldes, et mis siis nüüd. Et millega ma jälle. Et hoolimata sellest, mis võiks arvata mõni, tuleb ka minul ühel hetkel see piir ette, kus enam ennast blameerida ei tahaks. Aga nemad ei jätnud. Oled jah, sina oled see Moogi-pliks. Lõpuks tuli välja, et nad vihjavad sellele veebruarikuisele kultika kontserdile, kus Tonyó hoidis kätt ja laulis: I want you to want me. Väikesed odavad trikid, mis töötavad alati.
Ma ei jõua veel seletama hakatagi, milline šerlok ma tegelikult olen ja kui analüütiline, kui Tonyó juba ütleb, sina oledki. See mõte, mis enne oli, et rahu majas. Jah.
Ma olen juba peaaegu elegantselt selja keeranud, aga rockstaar astub mulle lähemale ja küsib, millal ma koju lähen. Üldse ära Eestisse või üleüldse. Ühe hetkega kahaneb poolteist kuud sekundipikkuseks, kuigi olin ennast lohutanud, et aega veel on. Päevi, nädalaid ja poolteist kuud. Ma olen sinuga nii harjunud, ütleb Tonyó. Jää veel üheks aastaks siia, ma ei saa ilma sinuta laulda. Ta vist ikka teab, mis mu nimi on, mõtlen ma endamisi ega liigu paigast. Ma maksan sul elamise kinni, raputab mu jälle ärkvele. Ma ei oska midagi öelda. Ma ütlen, et ma ei saa. Me liigume enam-vähem ühekorraga paigast ning kaotame teineteise mõneks ajaks silmist.
Vahepeal jõuab keegi öelda, et The Moog on nagu Vanilla Ninja. Päris naljakas. Oh, gruupi, naerab Birke mind. Ohjah, naeran mina vastu.

Õues on hoopis teistmoodi palav kui sees. Ma lähen vaatan, mida nad teevad. Tonyó ja mingi tüüp istuvad ja kuulavad klappidest hevi. Meie Migueliga seisame püsti ja räägime fennougristikast. Pikalt. Täitsa säriseb, sest fennougristika on kõige seksikam distsipliin üldse ja sellest kõnelemine on nagu eelmäng. Tegelikult ma ei ürita rockstaari armukadedaks ajada ja tegelikult ei aja ka. Päriselt. Eestlase ausõna.
Lahe kõht, ütleb Tonyó siis. Ma tõmban automaatselt kõhu sisse ja vaatan häbelikult kõrvale. Ei, mulle meeldib, jääb ta enda juurde kindlaks, see on väga seks. Onju, ta on nii seksikas, sunnib ta ka sõpru kaasa kiitma ning libistab ise käega üle mu kõhu ja vasaku rinna. Ma tunnen ennast nagu hindamiseks välja pandud loom. Ma seisan vaguralt, ei sekku. Ega kariloomad ju suuremat ei räägi ka. Kui siis ainult muu. Ilma g-ta.
Veelkord pilku tõstes teatab rockstaar tumedalt, minu peenis on seitseteist ja pool sentimeetrit pikk. Seitseteist ja pool, küsin ma üle. Tema noogutab. Seitseteist ja pool, minu peenis. Ma mõtlen murelikult, kas äkki liiga suureks ei jää. Sa oled piiri peal, ütlen ma valjusti, võib-olla on see minu jaoks liiga suur. Eks, jah, tissi katsuma on kõik kõvad mehed.

Ma ei saa minemata jätta, seletan ma Kertule paar nädalat hiljem. Kertu noogutab. Mul kulub mitu pikka minutit, enne kui ma aru saan, et Kertu ütleb, et talle meeldib ka The Moog ja ta väga tahab konsale minna. On juuni algus, aga see kõlab peaaegu nagu lõpu algus. Juba mitu ööd magan ma rahutult ja klammerdun kramplikult madratsi külge, otsekui võiks see mind kinni hoida. Muidugi, ma olen otsustanud. See ei muuda mitte midagi. Ma ei taha ära minna.
Peaaegu kõik on viimast korda. Ma tõmban välisukse enda taga hooga kinni ja alles siis tuleb mulle meelde, et alles hiljuti vahetati lukku. Põiki läbi pargi alla jõe äärde ja siis üle silla. Ma lähen nii, nagu ma suudaks Budapesti endaga igale poole kaasa võtta. Võib-olla suudangi. Võib-olla jääb see linn minu sisse igaveseks alles. Kertu teeb mulle ilusa näo pähe ja siis oleme me mõlemad valmis.

Kõige viimane lugu on Xanax Youth, ma seisan lava ees, võimetu liigutama, suutmata peaaegu hingatagi. Niimoodi ei ole nad seda kunagi varem teinud, niimoodi ei ole Tonyó seda kunagi varem laulnud. Ma tunnen ennast abitu ja kaitsetuna, ühtäkki olen ma haavatav ja tema on ka. See on peaaegu väljakannatamatu: ma ei saa oma pilku ära pöörata, kuigi see teeb haiget. Kuidas rockstaar on sokis ja laulab ja peale tema ei ole maailmas mitte midagi.
Lõpuks on kõik läbi, ma istun lavaserval – oimetu ning hirmuäratavalt elus. Kui ma viimaks ühel hetkel toibun, olen ma ihuüksi. Ma valin Krisztiáni numbri.

Ei, tule siia, kus sa oled. Ma üritan vastu puigelda, et ma helistasin niisama, mitte isegi, et häält kuulda, vaid veel vähem, aga Krisztián ütleb aadressi, mis on väga lähedal, ning ma lähen ikkagi õnge. Helista uuesti, kui sa siia jõuad, ma tulen sulle vastu. Tead ikka, kus see on. Jah, tean. Ma tean tänavaid. Tänavatel on nimed.
Ega ma tegelikult ei lähe Krisztiáni juurde, kinnitan ma endamisi, ma ainult mängin selle mõttega, kuni ma lõpuks taipan, et olen rahakoti ja koduvõtmed Kertu kotti unustanud. Ma saan aru ka sellest, et Kertu läks ainult meile õlut ostma ja me oleksime pidanud veel kokku saama ja aku oli tal juba enne tühi, nii et ma keeran Astoria juurest vasakule. Kui ma teist korda Budapestis olin, jalutasin ma mööda Doonau Pesti-poolset kallast kuni Vabaduse sillani välja. Ma oli siis endaga väga rahul, teisel pool silda algas juba maailm, millest mul tollal aimugi polnud. Vabaduse sild paistab ka nüüd kätte, ikka roheline. Ronismissild, mõtlen ma endamisi. Sildadele pannakse nimed selle järgi, millest kõige rohkem puudus on.
Neil hetkil on hea teada, et keegi tuleb vastu – see rahustab.

nagu noor doris (ütles ema)

2010-01-17T13:12:00.000+01:00

Jah, lubadused rippuma jäid õhku
ja ülejäänud päevast õhtu sai.
Ei olnud aeg veel pugeda meil põhku,
meil ikka oli jagada veel maid.

Ma oleks sulle kinkinud Andorra,
kuid järgi oli kõigest Mosambiik.
Ma ainult kärtsatasin korra.
See polnud meie vahel viik.

Ja Moskvasse ei kutsunudki keegi,
kõik õied juba langend olid puult.
Sa suudlesid mind. Asi seegi.
See kõige viimane veel sellelt suult.

minu elu beetas

2009-10-25T12:08:00.002+01:00

Vasi tänava peatuses bussi pealt maha, mööda väikeseid Pesti kõrvaltänavaid Klauzáli väljakule ja seal ongi. Reedeti on Sarkis palju tõsise näoga poisse, tantsuks mängib indie.

Aga üldiselt, jah. Kui sul on ainult kolm võimalust, ei tohi ühtegi neist ära rikkuda. Läheb nihu ning sinugi pea on varsti teiste kõrval teiba otsas reas. Ära sinna tuppa mine, muidu võib igale poole.

Ma olen Pestis, ma olen Metzis.

Mina, jah, ja tõenäoliselt sugugi mitte see, kellena ma ennast enamasti ette kujutan. Kelle paranoia see on – minu või tema oma? Detsember ei ole isegi veel poole peal.

Ma ei mäleta, millal ma Jancsit esimest korda nägin. See pidi olema nii aasta tagasi, võib-olla vähem. Samas võis ka tema mind enne näha. Tõenäoliselt nõudsin ma temalt Pixiest või ei. Loogiline, seda küll, aga esimene kord, see päris esimene kord, mille kohta ma just praegu otsustasin, et just see, oli siis. Piinlik lugu iseenesest. Mina rääkisin DJ-de tapmisest, Jancsi ütles, et DJ-d puuakse üles. Muidugi. Sest need laulud, mida ta kogu aeg mängib, ei ütle mulle minu elu kohta mitte midagi. Jancsi on DJ.

Esimese joogi võtame me juba ülevalt leti äärest. Hiljem mäletan ma seda ööd nii, nagu oleksin ma olnud üksi. Ma näen üle baari trepi juures Krisztiáni ja mõtlen, kas tema näeb mind ka. Kas ma olen läbipaistev või läbipaistmatu. Samal ajal ütleb keegi teine tere. Väites, et ta teab mind. Ta kutsub mind nimepidi, me lööme klaase kokku ning meenutame, mis juhtus tookord, aga mina ei oska teda kuhugi paigutada.

Võib-olla oli meil kunagi liin. Raske öelda, sest kõik minu viimase aja liinid näevad võrdlemisi ühesugused välja – ühte kasvu ja sama silmavaatega. Hommikuti lahkun ma enamasti vara, kuigi tavaliselt mitte enne, kui nad ärkvad. Vahetevahel lasen endale hommikusööki teha, teinekord annan vale telefoninumbri. Neid, keda ma eristan, näen ma ainult kaugelt. Mul pole nendega midagi ühist.

Ma kinnitan tuttavlikule võõrale, et olen kohe tagasi, ja suundun alla keldrisse. See ei ole sedasorti kelder, kuhu võiks ära eksida. Tagasi ei vaata. Klaasis ei ole enam nii palju jooki, et see võiks üle ääre loksuda. Ma tunnen inimesi ära.

Dani. Alma. Dénes. Miguel. Rockstaar. Veel keegi. Me noogutame äratundvalt. See ei ole päriselt teretamine. Kas see muudaks midagi, kui kohtuksid pilgud. Nii lõplikult.

Ei tea, kas rockstaaril pruuti on. Mulle ei meeldiks, kui oleks, sest rockstaar on silmatorkavalt atraktiivne mees. See ehk isegi ei ole üks neist hetkist, kus ilmtingimata peaks ära otsustama, kas Ungari kõige ilusam mees on Tamás Szabó, Endre Minda või Jancsó, Jackedi bassimees.

Mulle meeldivad bassimehed.

Jancsi on parasjagu puldis ja mina tantsin, tantsin niimoodi, et mitu kuud hiljem ütleb Jancsi selle kohta, et sedasi pole veel keegi tantsinud. Sest sa näed tantsupõrandal hea välja. Sest valus on vaadata, kui hästi sa tantsid. Vii mind täna õhtul välja, vii sinna, kus on muusikat ja inimesi. Hämaras valguses tundub see kõik kuidagi ausam ning ma ei mõtle eriti millelegi. Kui keegi ajaks õlleklaasi ümber, tekiks põrandale liuväli ja saaks uisutada. Nii on juhtunud küll.

Ühel hetkel on Krisztián peaaegu minu kõrval, mind ei ole reede õhtuti raske leida. Ma vaatan talle otsa, nüüd tantsin ma tema jaoks, peaaegu leplikult, hoolimata kõigist neist kuudest, mis on vahepeal mööda läinud, ja ka Jancsi hingab kergemalt. Me oleme Krisztiániga kirglikud ja kohmakad, kombime teineteist lootuses, et meil õnnestub ikka veel üksteist ära petta.

Ma olen Krisztiáni pärast palju põlenud.

Tegelikult on vahepeal möödunud aastaid.

Hiljem autos istudes tahaksin ma Krisztiánile rääkida Jancsist. Sellest, kuidas Jancsi arvab, et ma olen temast sees, ja käitub imelikult, peaaegu inetusti. Kuidas tema on pilges ja mina ei oska olla oluliselt teistmoodi, kui ma olen, kuid kohati ma mõtlen, et me Jancsiga võiksime olla sõbrad, et võib-olla saaks ta minust teinekord aru – ja mul on kuidagi kurb ka. Ent ma ei ütle midagi, ma olen terve tee vait. Krisztián küsiks, oled siis sees või, aga mina ei taha Krisztiánile öelda, et ei ole, ma ei tahaks ka siis öelda, kui oleks, ma ei taha Krisztiánile Jancsist üldse mitte midagi rääkida. Krisztián vaatab teed ja mina vaatan ka teed ja me liigume tuttavatest paikadest üha eemale.

On tuled ja sillad ja bensiinijaamad ja laod ja kusagil tukslemas mõte, et ma oleksin võinud ju tegelikult ka ööbussi peale minna, siis oleksin ma juba kodus ning jooksin liitrite kaupa vett.

Auto peatub garaaži ees. Ma ei taha siia sisse minna, ütlen ma ja liibun võimalikult vastu autoust, mõeldes samal ajal ise, et Krisztián on kordi paremas vormis kui mina, ma ei jookseks tema eest elu sees ära, pealegi pole mul õrna aimugi, kus me oleme.

Kus me oleme, küsin ma lõpuks. Ma saan ise ka aru, et mu hääl pole põrmugi vapper, aga see-eest on sõjakas.

Angyalföldis, vastab Krisztián napilt, siitkaudu saab majja sisse. Ma näen, et ta on minu peale solvunud. Kelleks sa mind pead. Kui ma liiga kiiresti lähen, ära peata mind.

See on selline linnaosa, kus kaugsõiduautojuhid ka päevasel ajal peatuda ei taha.

Keset tuba on diivan ja seinte peal noad. Palju nuge ja mõni mõõk. Sõbra korter, rohkem Krisztián ei ütle. Seegi pole otseselt selgituseks. Mina istun maha ja tema otsib välja veinipudeli ning klaasid. Punane vein valgub klaasi, nagu oleks pudelil kael ühe hoobiga maha lõigatud. See ei ole indie-degustatsioon, see on kaalutletud klaasitäis, mis peaks nurgad maha võtma, kuid tegelikult muudab ainult aja pikemaks. Veel oleks mul ruumi ümber mõelda, aga seda ma ei tee.

Kas sa mässamas ka käisid, küsin ma, lihtsalt, et midagi küsida. Krisztián ei käinud, mina ka mitte. Kuigi septembris, neil esimestel päevadel, kui terve linn oli täis rõõmsat elevust, tekkis korraks tunne küll. Et läheks piiluks vähemalt, mässaks kasvõi mängult, saaks ka äksi ja näeks ratsapolitseid. Lõpuks ikkagi ei läinud, läksin hoopis peole. Mitte isegi selle asemel, vaid oli reede ja Gumipopid olid Margiti saare CsaCsaCsas. Me istusime Buda-poolsel küljel jõe ääres, teised tegid kanepit, mina ei teinud, aga ikkagi oli hea. Ma jutustan Krisztiánile loo sellest, kuidas üks tuttava tuttav käis kahekümne kolmanda oktoobri öösel koeraga jalutamas. Et kui kunagi lapselapsed küsivad, mida sina 2006. aasta revolutsiooni ajal tegid, siis ta saab öelda, et kaitses Gellérti mäge. Valvas ja kaitses. Mina vaatasin aknast ilutulestikku ning sain alles hommikul uudistest teada, et ilutulestiku all lasti inimeste sekka pisargaasi. Ungari keele õpetaja rääkis, et see olla olnud uut tüüpi gaas, et siis katsetati seda esimest korda. Öö hakul mõtlesin, et kusagil on veel saluut, ainult et mulle ei paista kätte. Need olid kummikuulid, võrdlemisi sarnane ragin. Järgmisel hommikul jäin ma metroos pisargaasi kätte, selline tunne oli, nagu oleks laksust jube uniseks jäänud. Ja siis hakkasid pisarad voolama.

Nüüd on juba liiga külm, et olla millegi vastu.

Krisztián masseerib mu jalatalda. Mina ei tea, kas võtta veel üks sõõm või tegelikult ei viitsi. Kirg ja rahutus on juba lahtunud, on igatsus teise keha järele omaenese keha vastas. Mõnikord on olnud nii, et meie vahel pole millimeetritki. Selline tahtmine, et naha all ei põle. Mõnikord on.

Magamistuppa läheb Krisztián minust eespool. Me võtame kumbki ise oma riided seljast. Kõigepealt ma istun, peaaegu mehaaniliselt, ja Krisztián paneb oma käe ümber minu õlgade. Ta on tõepoolest palju paremas vormis kui mina. Ma lasen tal ennast juhtida.

Linal minu selja all ei ole ühtegi volti, see on lõppematuseni sile ja tuksleb ja taob. Kunagi ma kujutasin ette, et Krisztián on ideaalne mees, et me sobime nagu valatud. Nüüd on mul alguses pisut valus: ma tean, et see läheb üle. Ma klammerdun oma jalgadega tugevasti ümber tema keha ja haaran kätega tihedasti ümber tema õlgade. Nii ma ei karda, ei, niimoodi ma ei karda küll. Krisztián on minuga koos.

Und ei tule. Ma ei ole Krisztiánile kunagi rääkinud, et mulle meeldib enne magamajäämist õuna süüa ja raamatut lugeda. Kunagi olin ma abielus mehega, kes võttis seda kui märki sellest, et täna ei anna kätte, täna jälle ei anna kätte. Ka temast ei tea Krisztián suurt midagi. Krisztián magab ja teki alt paistab natuke tema selga, kui ta oleks näoga minu poole, oleks tema ilme ööpimeduses kurjakuulutavalt rahulik. Ma mõtleks, mida ta haub. Ma imestan selle üle, et Krisztiáni rind on karvane, ma alati unustan ära – millegipärast kujutan ma alati ette, et ta on sile nagu seitsmeteistaastane, et tal on pehme nahk, et ma ei löö ennast tema vastu ära.

Ma libistan ennast vargsi voodist välja ja hiilin rõdu peale suitsu tegema. Tegelikult võiks ju elutoas ka, aga ma tahan üksi olla. Ma ei näe päevade kaupa ühtegi inimest ja nüüd tahan ma üksi olla. Diivani peal on üks tekk, selle võtan endale ümber. Äkki läheb õnneks ja ei põleta auku sisse, võib-olla keegi isegi ei märka esimese hooga. Täitsa koju minna tundub ka kuidagi keeruline.

Selg ikka veel vastu majaseina, kuulen ma esikus kolistamist. Murdvargad, mõtlen ma kõigepealt. Ma olen alati kartnud murdvargaid, eriti öösiti: nagu halvatud, kujutan ma lootusrikkalt ette, et ma olen lõpuks ometi hulluks läinud, et nüüd on see käes. Hääled peas ja mitte mingisuguseid murdvargaid ei ole olemas. Ometi on sammud, sellised sammud, nagu kellelgi, kes teab, kuhu ta läheb. Ma üritan ennast sättida nii, et mind toast näha ei oleks. Jubedalt tahaks veel ühte suitsu. Kui ma kiiresti teen, saan enne oma telefoni aknalaua pealt kätte. Enne mida.

Vii mind siit ära, mõtlen ma. Jancsi telefon on välja lülitatud. Vii mind siit ära, mõtlen ma veel üks kord.

Ma oleksin muidugi pidanud aimama, millise sõbra korter see on. Hull-Robi äratab Krisztiáni. Kuule, sul on mingi poolik vein siin, ma tõin ka, mis magad. Joome veel. Kuule, sul on külas keegi või. Ega enam sobilikku või väärikat hetke ei tule, ma astun tuppa ja panen tule põlema. Tere, Robi.

Oi, tere, naeratab Hull-Robi ning tema silmades välgatab midagi tumedat. Ma ju ei teadnud, oleksin pidanud teadma, aga ei teadnud. Kui ma seda Hull-Robile ütleksin, teeks see asja ainult hullemaks. Krisztián on pikk ja ilus mees, Hull-Robi on väike ja sitke: ta teeb palju trenni. Mina ka vahepeal tegin, aga siis vedas jalg alt. Hakkas valutama. Õnneks tuleb Krisztián ka magamistoast välja, nii et mina saan sinna tagasi lipsata ja riidesse panna. Poolalasti diivanil istumine ei oleks aus ei minu ega Hull-Robi suhtes.

Mitte midagi ei ole enam nii, nagu enne oli. Ma märkan, et Hull-Robi on võtnud minu vana klaasi ning Krisztián valab mulle uue. Vist ikkagi jään täna öösel täis, kuigi enne tundus, et pääsen lihtsamalt. Kuidas sul läheb, noh, ütle, kuidas sul läheb. Koolid, stipendiumid, kübarad, mantlid ja rahad. Sa peaksid olema õnnelik, ütleb Hull-Robi lõpuks, aga sina lahutasid. Sa peaksid endale leidma kellegi, kes teeks su õnnelikuks, sa peaksid leidma rahu oma hinges, sa peaksid olema tugevam kui see maailm. Ole armutu, ära halasta. Sa ei peaks laskma endale haiget teha.

Robi on hea inimene, ütleb Krisztián. Krisztián on hea inimene, ütleb Hull-Robi, kõige parem, keda ma tean. Ja hea näitleja. Enamik näitlejaid on sitad, aga tema ei ole, tema on hea. Me joome veel ja järjest kehvemat veini ja lõpuks jõuame jutuga sinnamaani, et Hull-Robil on vene juured. Sellepärast ei anna ma kellelegi andeks. Mina ei anna. Ma olen sõdur, ma olen tapnud inimesi. Ma võiksin sinu pärast tappa. Tahad, ma tapan sinu pärast inimese. Sa oled mulle nagu väike õde. Anna mulle andeks, et ma olen tapnud. Andke mulle andeks, sõbrad, et ma olen tapnud inimesi.

Me Krisztiániga tunneme ennast kuidagi kohmetult. Krisztián paneb käe Hull-Robi õlale. Me läheme nüüd magama. Ma tahaksin sind viia ekskursioonile, ütleb Hull-Robi mulle paigalt liikumata, tahad, ma varastan meile auto ja me läheme homme ekskursioonile, meie kahekesi, ükskõik kuhu sa tahad. Sa oled mu väike õde, ütleb Hull-Robi ja naeratab kavalalt.

Vii mind siit ära. Miks sa mind siia tõid.

Krisztián keerab magamistoa ukse lukku. Ma ühest küljest nagu saaks aru, aga ikkagi on tunne, nagu oleks vangis. Ma puurin oma nina sügavale Krisztiáni selja sisse ning mõtlen magamisest. Kunagi peab see juhtuma, kunagi nagunii.

Hull-Robi logistab veel mõnda aega ukse kallal. Ta tahaks magada meie voodi kõrval põrandal nagu vanasti, nagu siis, kui ma Krisztiáni järele veel põlesin, ent tema ei puudutanud mind sõrmeotsagagi. Lõpuks hakkab Hull-Robi pisut rahunenuna ukse pihta nugadega märki loopima, ühe tera tungib läbi. Meie ei liiguta. Ma mõtlengi magamise meie jaoks välja.

esimeste armastuste üksildus

2009-10-24T14:04:00.003+02:00

Teinekord on seltskonnas tulnud jutuks see päris esimene kord. Ei, mitte armumine, vaid ikka seks. Ma olen enamasti rääkinud, et mul juhtus kõik tavaliselt. Poiss ähvardas maha jätta, kui kätte ei anna. Minu üllatuseks on see lause tihtilugu tekitanud ebamugava vaikuse, ma on märganud oma kaaslaste silmis jahmatust, ehk pisut kaastunnetki. Otsekui nad ise mäletaks, otsekui ei passiks sellest nõnda kõnelda, seda niimoodi mäletada. Ometi olen ma veendunud, et sedasorti süütusekaotamise lood on üpris harilikud ning lõppevad enamasti ikka sedasi, et poiss vahetab pruudi mõne aja pärast uuema mudeli vastu välja, hoolimata tüdruku valitud käitumismustreist. Süütus kaotatud – ise süüdi?

Ettekujutus esimesest vahekorrast on pahatihti ülemäära romantiline, mis omakorda seab paika hulga reegleid ja tingimusi. Vähemalt teismelisel tüdrukul paneb selles rägastikus orienteerumine pea otsas aurama, võib-olla ka teismelistel poistel. Tõesõna, ei tea. Ma ei ole kunagi olnud teismeline poiss. Mu ema kunagine kirjandusõpetaja olla armastanud korrutada, et tüdrukud peavad olema nagu Tšehhi botikud. Kvaliteetesed ja defitsiitsed. Olgugi et nüüd kasutatakse teistsuguseid eufemisme, ei ole mõte viimase kolmekümne aasta jooksul oluliselt muutunud. Juba tirtsust peale sisendatakse meile, et armastus tuleb välja teenida, et kusagil on see päris õige. Aeg, mees, olukord. Ühest küljest kõlaks see nagu lubadus, ent vähemalt samapalju on selles jutus ka ähvardust, et võimalusi selle päris õige armastuse leidmiseks on kaduvähe, tuksikeeramiseks aga mustmiljon. Valedel asjaoludel purunenud neitsinahk ja – pidu läbi. Poistega olla teisiti. Neid olla vajadused. Tark naine teab, kuidas timmida, nii et ta oleks just täpselt parasjagu kättesaamatu ja samas ahvatlev. Kvaliteetne ja defitsiitne. Üks mine tea kust tekkinud veendumusi on, et seks on naiste jaoks vahend oma armastuse tõestamiseks, meeste armastus aga tuleb välja teenida. Keegi ei ütle poolt sõnagi selle kohta, et armastus ei ole auhind. Et armastus lihtsalt on.

Esialgu on seks teismeliste tüdrukte jaoks peaasjalikult klubiline tegevus, omajagu põnev ja arusaamatu. Samas ei ole sellest tegelikult kellegagi rääkida, hoolimata sellest, et näiliselt kõneldakse seksist pea lakkamatult ja märgilselt ümbritseb see meid kõikjal. Sõbrannadega tehakse statistikat, kes juba ja kui mitu korda, ning antakse hinnanguid. Seda, et poisid ju meeldivad küll, aga ühtegi mõistlikku, lihtsalt ja loogiliselt seletatavat põhjust käehoidmisest ja suudlemisest midagi enamat teha ei näi justkui olevat, kõva häälega välja ei öelda. Ikka tahaks pigem olla selles täiskasvanulikumas, kogenumas klubis. Seksist rääkimiseks on oma kood ja sellest niisama naljalt üle ei astuta. Kunagi põhikooli keskel tuli kooli kõnelema spetsialist. Poisid olid vist samal ajal matemaatikatunnis. Üks klassiõde küsis, mis toimub naisega füüsiliselt, kui naine saab orgasmi. Selgelt oli näha, et seda küsimust spetsialist ei oodanud. Ta puterdas kohmetununa midagi liblikatest ja lendamistest ja lainetest. Ometi oleks võinud kasvõi tema sealsamas öelda, et esimene orgasm on esimesest vahekorrast määratult olulisem.

Ma mäletan siiani seda ebamäärast kriipivat süütunnet, mis tekkis, kui seks tegi haiget. Füüsiliselt ja palju haiget. Siis mõjus uskumatu kergendusena, kui üks klassiõde tunnistas, et ka temal oli olnud valus, kuid see vabanemistunne kestis vaid hetke, sest järgmisena ütles ta, et väga hea oli ikka ka olnud. Kuidagi oli see teada. Et ikka väga hea peab ka olema. Mul on meeles ainult valu ja see alandav tunne, et sugugi ei olnud hea.

Mõnes mõttes on esimene seks nagu esimene luuletus. Kuidagi oma ja armas, aga mitte eriti õnnestunud. Päris ära visata või ära unustada nagu ei raatsiks, aga on parem, kui ta jääbki sinnasamma sahtlinurka, kuhu ta kunagi pandud sai. Nii on hiljem turvalisem seda tolmukihi all ilusamaks ja romantilisemaks mõelda. Kogu selle seksijutu juures ei tasuks aga unustada ära, et seks ei ole asi iseeneses. See on lihtsalt üks võimalikke viise väljendada kiindumust, iha, armastust. Armastust omakorda ei ole võimalik välja teenida, see on alati oma ja isiklik. Ja tihtipeale kuidagi üksildane ka. Kes on kord õppinud armastama, ei unusta seda kunagi ära.

kuni veel lennukid lendavad

2008-09-07T15:55:00.003+02:00

Kodus tagasi nagu kümme kopsi. Vähemalt selline tunne on küll. Mitte see kümpsane, aga see kodune. Noh.

See eelmine lõik siin ootas oma aega nädalajagu kindlasti. Ma päriselt ka mõtlesin, et ma kohe jätkan. Ent. Ma olen suurema osa ajast kas koolis või väga väsinud või peol või baaris. Kui ma just parajasti ei maga, aga seda juhtub tunduvalt harvem.
Eladeski veel ei ole ELTEs nii palju koolis käinud nagu nüüd see semester. Iga päev on vähemalt kaks loengut ja üks film, aga on tulnud ette ka selliseid päevi, mille sisse mahub kolm loengut, kaks filmi ja kolm baari. Pluss sõõm vanaka kooreliksi kell viis hommikul. Külm on ka, raip. Ja koolis näidati just Videodrome'i.
Elu nagu elu ikka. Mis siin ikka nii väga.
Ainult ise olen hästi rõõmus.

suudle oma bentlit hüvastijätuks

2008-08-09T12:03:00.002+02:00

Ehk mul on valusam kui sul.

Elada tuleb ennekõike ohtlikult. Veri, ei mingit kahtlust. (Kalle B.)
Ma just avastasin, et Hot Hot Heat ravib pohmelust, aga Elevator, samas Make Up the Breakdown mitte nii väga. Rohkem päris tõsiselt ei jaksa praegu.

ta nagunii kuulab kodus salaja smithsi

2008-07-04T18:12:00.002+02:00

Mul on Franz Ferdinandiga sellised suhted, et ilma järjekorras seismata ei juhtu üldse mitte midagi. Ega see tänane laks ka lõplikult kindel veel ei ole, aga vähemalt järtsus olen ausa näoga ära olnud. Muidugi oli nüüd kordi lihtsam kui kaks aastat tagasi, aga väike äratundmisrõõm sellegipoolest. Lastekas. Aega rohkem ja inimesi vähem. Katus peakohal ja jalg terve. Niimoodi võib muutuda optimistiks. Blaah. Kaks aastat Szigetil pidin ma närviliselt kella vaatama, sest käepaelasaba ei liikunud edasi, aga Franz Ferdinand jõudis järjest lähemale. Ma seda mängu ka ei olnud nõus mängima, et üldse ei näe. Aga konsa oli lõpuks täitsa tore, nii et võiks jälle, jah.
Muidu olen ma peaasjalikult raamatuid kokku pakkinud ja torutanud. Mitte selles mõttes, et toru teinud, vaid rohkem selles mossitamise mõttes. Ei ole kõige helgemad ajad.

Ja hoopis teisest asjast ka. Või tegelikult. Mitte niiväga. Üks, kaks, kolm - ja käsi püsti, kellel kummitama ei hakka.

õigluse võidukäik

2008-06-09T12:19:00.002+02:00

13. august.
Pool kümme õhtul.
Pealava.
The Kooks.

armastuse lõpp

2008-06-06T16:55:00.003+02:00

Mõtlesin pikalt, et peaks kirjutama armastuse lõpust. Sellest, kuidas ükskord lõppeb lumesadu ja ühtegi tekstisõnumit enam vastu ei tule. Kuidas film saab lõpuks läbi, hommik on käes, peab astuma bussidest ja taksodest maha ja natuke kurb on ka. Hotelliakendest paistavad mudaväljad. Kui oleks õhtul natuke vähem joonud, seletaks silm kaugemale.
Ent armastus ei lõppenud otsa. Kestma jäi.

prohvetlik unenägu pete dohertyst

2008-05-13T22:21:00.002+02:00

Unenäost endast kirjutas Esta.
Aga.
Enam ei lähe pahaaimamatult vaatama, kas PEP!-i blogis midagi naljakat ka on. Sest et mis mõttes on Babyshambles Szigetil? Nii et selle plaaniga, et see aasta kindlasti ei lähe, on nüüd nagu on. Üldse enam ei ole kurb, ainult õige pisut mõtlik.

alfaisendi ettelugemised

2008-05-13T12:31:00.003+02:00

Mees tahtis teada

Mees tahtis teada, kuidas mul läheb.

Ei, ta küsis, kuidas mul läheb, teada

tahtis ta seda, mida ma teen.

Juba teist korda sama õhtu jooksul

teadsin ma, et ma valetan,

kuigi hiljem ei oleks mind olnud

millegagi vahele võtta.

Külas olen, eks ma varsti lähen ka,

ütlesin ma telefoni

Millistel vanadel sõpradel?

Õigus, jah. Ma ei olnud talle

neist kunagi rääkinud.

Sa ei tea neid.

Natuke tülitsesime ka.

Mis mõttes sul on sõpru,

kellest mina midagi ei tea.

Meil oli usalduslik suhe.

Suhtes on kõige tähtsam ausus.

Ma ei jõudnudki lõpuni

lahti seletada, kuidas mul

saab olla sõpru,

kellest tema kuulnud ei ole.

Selles mõttes olin ma üpris tänulik,

et Robi ja Krisztián parasjagu ära olid,

ma ei reetnud kordagi,

et mu sõbrad on mehed.

Ometi reetsin ma

sellel õhtul kõige rohkem üldse.

Ma pean nüüd minema hakkama,

muidu läheb viimane buss ära.

Sul endal muidu. Jah.

Hiljem autos

Hiljem autos istudes tahaksin ma

Krisztiánile rääkida Jancsist.

Sellest,

kuidas Jancsi arvab,

et ma olen temast sees,

ja käitub imelikult, peaaegu inetusti.

Kuidas tema on pilges ja mina

ei oska olla oluliselt teistmoodi,

kui ma olen,

– ja mul on kuidagi kurb ka.

Ent ma ei ütle midagi,

ma olen terve tee vait.

Krisztián küsiks, oled siis sees või,

aga mina ei taha Krisztiánile öelda,

et ei ole,

ma ei tahaks ka siis öelda,

kui oleks,

ma ei taha Krisztiánile Jancsist

üldse mitte midagi rääkida.

Krisztián vaatab teed ja

mina vaatan ka teed ja

me liigume tuttavatest paikadest üha eemale.

On tuled ja sillad ja

bensiinijaamad ja laod ja

kusagil tukslemas mõte,

et ma oleksin võinud ju tegelikult

ka ööbussi peale minna,

siis oleksin ma juba kodus ning

jooksin liitrite kaupa vett.

Gloria Gaynor

Krisztián tiirutas ümber minu

ja mina tiirutasin vastu.

Ma ei tea, kas Robi tundis

ennast tõrjutuna.

Just niimoodi see mõjus –

Robi üritas meile pidevalt

midagi vahele öelda,

kogu aeg ennast nähtavaks teha.

Justnagu oleks tema

üritanud sobida meiega.

Ehk juhtus see aga hoopis

neli aastat hiljem, kui ma

ühel maikuuõhtul Vittula ees

suitsu tegin ja Migueliga

paar sõna juttu rääkisin ja

Tonyó pidevalt vahele nõelus.

Lähme sisse, tule ka sisse,

sa tahad ka sisse tulla,

me teeme kohe Survive’i.

Muidugi mitte selles mõttes nagu Gloria Gaynor.

Enne mida

Ma libistan ennast vargsi voodist välja

ja hiilin rõdu peale suitsu tegema.

Tegelikult võiks ju elutoas ka,

aga ma tahan üksi olla.

Ma ei näe päevade kaupa ühtegi inimest

ja nüüd tahan ma üksi olla.

Diivani peal on üks tekk, selle võtan endale ümber.

Äkki läheb õnneks

ja ei põleta auku sisse,

võib-olla keegi isegi ei märka esimese hooga.

Täitsa koju minna

tundub ka kuidagi keeruline.

Selg ikka veel vastu majaseina,

kuulen ma esikus kolistamist.

Murdvargad, mõtlen ma kõigepealt.

Ma olen alati kartnud murdvargaid,

eriti öösiti:

nagu halvatud,

kujutan ma lootusrikkalt ette,

et ma olen lõpuks ometi hulluks läinud,

et nüüd on see käes.

Hääled peas

ja mitte mingisuguseid murdvargaid ei ole olemas.

Ometi on sammud,

sellised sammud, nagu kellelgi, kes teab, kuhu ta läheb.

Ma üritan ennast sättida nii,

et mind toast näha ei oleks.

Jubedalt tahaks veel ühte suitsu.

Kui ma kiiresti teen,

saan enne

oma telefoni aknalaua pealt kätte.

Enne mida.

The Moog

Õues on hoopis teistmoodi palav

kui sees. Ma lähen vaatan, mida

nad teevad. Tonyó ja mingi tüüp

istuvad ja kuulavad klappidest hevi.

Meie Migueliga seisame püsti ja

räägime fennougristikast. Pikalt. Täitsa

säriseb, sest fennougristika on kõige

seksikam distsipliin üldse ja sellest

kõnelemine on nagu eelmäng. Tegelikult

ma ei ürita rockstaari armukadedaks ajada

ja tegelikult ei aja ka.

Päriselt.

Eestlase ausõna.

Lahe kõht, ütleb Tonyó siis. Ma tõmban

automaatselt kõhu sisse ja vaatan

häbelikult kõrvale. Ei, mulle meeldib,

jääb ta enda juurde kindlaks, see on väga

seks. Onju, ta on nii seksikas, sunnib

ta ka sõpru kaasa kiitma ning libistab ise

käega üle mu kõhu ja vasaku rinna. Ma tunnen

ennast nagu hindamiseks välja pandud loom.

Ma seisan vaguralt, ei sekku. Ega kariloomad

ju suuremat ei räägi ka.

Kui siis ainult muu.

Ilma g-ta.

Kõik mehed

Veelkord pilku tõstes

teatab rockstaar tumedalt,

minu peenis on seitseteist

ja pool sentimeetrit pikk.

Seitseteist ja pool,

küsin ma üle. Tema noogutab.

Seitseteist ja pool, minu peenis.

Ma mõtlen murelikult, kas äkki

liiga suureks ei jää. Sa oled

piiri peal, ütlen ma valjusti,

võib-olla on see minu jaoks liiga suur.

Eks, jah, tissi katsuma on kõik kõvad mehed.

Meie ei liiguta

Krisztián keerab magamistoa ukse lukku.

Ma ühest küljest nagu saaks aru,

aga ikkagi

on tunne, nagu oleks vangis.

Ma puurin oma nina sügavale

Krisztiáni selja sisse

ning mõtlen magamisest.

Kunagi peab see juhtuma, kunagi nagunii.

Hull-Robi logistab veel mõnda aega ukse kallal.

Ta tahaks magada meie voodi kõrval põrandal

nagu vanasti,

nagu siis,

kui ma Krisztiáni järele veel põlesin,

ent tema

ei puudutanud mind sõrmeotsagagi.

Lõpuks hakkab Hull-Robi

pisut rahunenuna

ukse pihta nugadega märki loopima,

ühe tera tungib läbi.

Meie ei liiguta.

Ma mõtlengi magamise meie jaoks välja.

parandamised

2008-05-13T12:21:00.001+02:00

Võttis küll mitu kuud, aga lõpuks sain aru, et mulle ei meeldi wordpressis kirjutada. Vaja naasta vanade, ent see-eest kahjulike harjumuste juurde.

ärge küsige

2007-07-31T12:20:00.000+02:00

Puhkan.

kui sa tunned, et sa enam ei jaksa

2007-06-14T04:01:00.000+02:00

Mulle meeldib Paulo Coelho. Ta on inspireerinud vähemalt kaks väga head laulu ja ühe rumala anekdoodi, kus kostaarib Kadri Kõusaar.
Ega ma selle tühja asja pärast veel härra teoseid lugema ei hakka.

THE MOOG - I Like You

2007-06-06T02:35:00.001+02:00

Eks seda sai nüüd ju pisut oodatud kah.

The Rocks In Budapest

2007-05-29T16:54:00.001+02:00

you make me feel so fine

2007-05-24T03:36:00.000+02:00

Teid, mu sõbrad, seal ei olnud, sestap raporteerin.
Vittula biitšib endiselt: kõikjal liiv ja rannalelud. Ma sain teada, et Koledate Meeste Bändi nimi on üleüldises galaktikas Pluto. Säherdused salalaekad avanevad, aasta läheb, aga ilma ei jää. Enesestki mõista nende laulja oli endiselt kole.
Vittulas oli tõsiste poiste õhtupoolik, kusjuures kitarriga poisid õues olid lahedamad kui sees. Aga nii see vist läheb kümnel juhul kaheksast. Sõpruskonna asi. Pluss mina ja Bori ja Zoli. Zoli vähemalt mudis vananevaid sooni: minu omi. Ja mina mõtlesin sellest, et Zoli käed minu kaelal ja seljal on nagu klaverimängija omad. Ja teadagi, kuhu see mõte mind viis.
See, mis algab biitlitega, lõppeb paratamatult nirvaanas, ent vahepeal teeb meie sõber Szabó Tamás ilusaid asju. Peaaegu nii ilusaid, et unustad, et oled.

Ság Zoli, tiszta hülye.
Minda Endre, zseniális énekes.

Neid tutvustamisi oli veel.

on the street

2007-05-23T00:45:00.001+02:00

Selline asi läheb viimasel ajal korda.

moi j'veux un dinosaure ouais

2007-05-22T15:59:00.000+02:00

Vahel päris sinu oma muusika otsib su ise üles.
Täpselt see tämber, mida ma nii armastan. Laiskus, elegantsus, sarm.

inimesed tänavatel räägivad keeltes

2007-05-21T00:30:00.000+02:00

Midagi lõpmata kurba on selles, kui tiksuda mööda Rákóczit ja oodata ööbussi, midagi nukrat ja lõplikku. Olevikunostalgia ja jälle soojad ööd ning teadmine, et seegi nädalavahetus on nüüd möödas. Ära elatud (on ära, üle ja läbi) ja muutunud ei ole oluliselt midagi.
Vahepeal magades olen näinud unenägusid Ene Mihkelsonist. Ühes unenäos oli tal väga fäänsi nimi, umbes Clara Alice või midagi sellist. Vaatasin und ning mulle oli tema pseudonüümivalik ühtäkki väga selge: ärgates ununes. Teises unenäos kirjutasin mingit oma asja ja kopisin ja pastesin "Katku hauda" nagu vana mees. Korraks küll mõtlesin murelikult, kas nii ikka tohib, aga seletasin endale asja samas väga loogiliselt ära. Sallimata vastuvaidlemist. Mul on alati olnud väga suur usk plagiaadi kui meetodi sisse.
Kõrvus kumiseb Butterfly Bangsi On the Street. Kardan vananemist nagu tuld, kardan neid aegu, mis saabuvad peaaegu paratamatult ja üks väheseid väärikaid kohti, kus olla, oleks staadionikontserdi tagaread. Ehkki kontides suriseb reede õhtu.
Jah, reede õhtu oli tõepoolest elamuslik. Kõigepealt Grinzingi ja dringid ja komplimendid, aga asi ei lõppenud nõnda, nagu ta tavaliselt ikka lõppeb, sest juba pärast teist fröccsi pidin ma tõttama Afterisse, et saada kokku Birkega. Veel enne, kui ta sõidab ära. Vahel mõnega on nii, et sa pead temast väga palju, kuid peab pingutama, et üksteist päris ära ei kaotaks.
Pärast kontserti läksin pahaaimamatult rockstaariga sädistama ning tema ajas mu juhtme kokku (ja ei, J., juhtmed ei käi seljaaju kaudu ja kuitahes tugev hoop vastu alaselga ei haruta midagi lahti, lihtsalt, et see asi oleks nüüd selge). Kuidagi läks jutt selle peale, et juuni lõpus sõidan koju, selles mõttes lõplikult, et pärast seda ma enam siin ei ela. Sa oled nii tore ja sa oled ka nii tore, et siis võrdlemisi viisakas vestlus oli, kuni rockstaar lausus: ära mine, ma olen sinuga nii ära harjunud. Jää siia, ma ei oska enam laulda, kui sa ära lähed. Jää siia, ma maksan sul kõik kinni.
Elu nagu kaunitaril, ma ütlen.
Hiljem kõnelesime Migueliga fennougristikast ja Emmanueliga tema kaelast. Kusagil kaikusid veel laused:
ma olen terve elu ainult teknot kuulanud
ja
the Moog on nagu Vanilla Ninja,
kuid need jäägu pigem anonüümseiks.

Laupäeval käisime Kajaga loomaaias. Nägin krokodilli. See kainestas.

vahemärkus

2007-05-19T05:00:00.000+02:00

Vat kui siuke mees ütleb siuksied asju, siis see asi ei ole aus.
Ühtlasi tahaksin tervitada kõiki väliseesti kirjanikke.

i can kill and and hide the truth from you

2007-05-15T17:13:00.000+02:00

Tegelikult ma suhtun telefoninumbrite vahetamisse nagu Jaak diivanitesse. See kõik põhjustab mõttetut hooramist ja üleüldse. Kuhu on kadunud džentelmenid, kes lõplikult hommikuhämarusse kaovad? Need hetked, kus siirus ja rõõm asenduvad erinavate rolli- ja võimumängudega: vist uus trend juhusuhteskeenel. Armastus teeb paksuks ja deklaratiivsus kortse ei silu.

Pildil on puhas ilu.

kübarad, mantlid ja rahad

2007-05-14T22:54:00.000+02:00

Koolis pidin täna kirjutama kontrolltöö. Ungari onomatopoeetilised sõnad. Kõik ühesugused. Kiliseb, koliseb, lonkab ja möliseb. Õppetüki üldine teema oli inimese elu ja perekond. Et kumb minu jaoks tundmatum on? Ühevõrra hämarad mõlemad. Kaks last, kaks autot, kaks koera, aga üks maja. Järjepidevus - kuskohas on, ma küsin. Kirjutasin ungarikeelse leheküljetäie sellest, mida perekond minu jaoks tähendab ja millist perekonnamudelit ma enda jaoks tulevikus ette kujutan. Või vähemalt see oli küsimus. Ja mehest ja tema C-vitamiinist.

Nüüd ootan ma ühte teist meili. On rahutu ja palav. Eks siis hiljem ole näha.

because it's not love (but it's still a feeling)

2007-05-12T13:17:00.000+02:00

Jancsi põrr oli väga tõhus ja mina olin selle ohver. Kuulutus ütles, et kui sa seda bändi ei näe, siis sa oled täitsa loll peast. The More Assured. Ei, mis. Täitsa naksakad kiisud olid. Mul on hea meel, et ma läksin. Pealegi oli After Music pärast neid neljapäevaseid üleelamisi väga kosutav. Teine asi on muidugi see, et mul ei õnnestunud kedagi endaga kaasa meelitada. Hirm olla tuhm ei ole nakkav.
Kõigepealt saime me Helina ja tema sõbratari Vivianiga kokku Szimplas, kus meid üsna varsti ründas maailma kõige tüütum mees. Maailma kõige tüütuma mehe nimi oli Diego. Diegole meeldisid tüdrukud. Oli himukas. Et ta nägi võrdlemisi okei välja, see võib-olla natuke vabandas. Diego strateegia oli öelda, et ta tahab kõigiga seksida ja hästi palju. Ja pärast viskab välja. Ei olnud eriti edukas, ei ole vist vaja lisada. Meie strateegia temast vabanemisel töötas. Daamid teavad.
Hiljem tuli Leelo ka ja üritasin temaga vestelda neutraalsetel teemadel, et siis Jean Baptiste'i persest ja juhuseksist. Vist panin mõlemaga tiba mööda.
Sõnaga, jõudis kätte südaöö ning oli aeg minna paar tänavat edasi. Siis juhtus see jälle. Ma polnud veel Afteris oma esimest jookigi kätte saanud, kui minu poole pöördus džentelmen, äratundev naeratus huulil: ma tean, sa oled Eestist. Et tema on Nathan ja me oleme kohtunud ka varem. Kurat. Iga jumala kord. Ma igaks juhuks ei küsinud, kas me oleme maganud, sest siis oleks äkki juhtunud see, mis ükskord juba juhtus. Lõpuks leppisime kokku, et ma mäletan, kuidas ma tookord Vittulas mõtlesin, et mulle meeldib Nathan. Ja siis me kõnelesime sellest, kuidas me mõlemad oleme Budapestis elanud kaks aastat ja meile siin väga meeldib, aga aeg oleks liikuda edasi. Et kaks aastat on pikk aeg ja paljugi mis.

Hilisteismelised hirmutavad mind. Nad ründavad sind ootamatult ja küsivad tungivalt: kassasiukestbändinaguthekillerstead? Või siis nagu eile õhtul, kus kaks tšikki nõudsid mult, et kas mina olen see Moogi-pliks. Esimese hooga ehmatas ikka ära küll ja proovisin tagasi ajada, ise hirmuga mõeldes, et mis siis nüüd. Et millega ma jälle. Et hoolimata sellest, mis võiks arvata mõni, tuleb ka minul ühel hetkel see piir ette, kus enam ennast blameerida ei tahaks. Aga nemad ei jätnud. Oled jah, sina oled see Moogi-pliks. Lõpuks tuli välja, et nad vihjavad sellele veebruarikuisele kultika kontserdile, kus Tonyo hoidis kätt ja laulis: I want you to want me. Väikesed odavad trikid, mis töötavad alati.

houston houston valami baj van (näha hangmási ja surra)

2007-05-11T20:41:00.000+02:00

See, et Tartus teinekord poeetide käest kolakat saab, on tegelikult tühiasi. Ja muud seksikiisud on ka toredad, isegi kui nad atakeerivad. Või nimelt eriti siis just.

Üks võimalus Budapestis aega arvestada on ühest Hangmási kontserdist järgmiseni. Hangmás nimelt on maailma parim bänd. Eile oli selline rahulik ja tõotas tulla väga hea. Ei ühtegi minu ihade objekti oma peenikese pruudiga silmapiiril, sees fröccsid ja vahuvein. Ja uus klubi, kus polnudki varem käinud, Margiti silla Buda-poolses otsas. Seda kontserti olime me Heleniga oodanud kuu aega, sest täpselt niipalju oli eelmisest möödas.
Võib-olla see oleks pidanud hoiatama, et koht nägi kuidagi väga viks välja, ei tea. Võib-olla mõtlen ma sellele alles nüüd tagantjärele. Et kui su lemmibänd mängib klubis, mille peal on kreooli restoran, siis paranoia tunduks ikka väga kistud.
Algus oligi super, mu meelest parem kui eelmine kord kultikas (vt ka märkust peenikeste pruutide kohta), aga kui umbes pooled lood olid tehtud, hakkas bändi vastu huvi tundma valges pintsakus juba väärikamas eas daam. Ebatervet huvi, ma ütleks. Ega ma ka alguses ei suutnud uskuda, et ta tõepoolest tahabki, et keeratagu vaiksemaks. Hangmás ei ole kassett-magnetofon. Aga just seda daam tahtis, paar korda kiibitses niisama edasi-tagasi, ent juba kolmandal korral oli tal peos masin, mis näitas detsibelle: kokku kaheksakümmend kaheksa. Näete, te mängite liiga kõvasti.
Hangmási tüübid muidugi solvusid ja panid bändi lukku. Staarid lohutasid fänne ja fännid staare. Nii et kui keegi kunagi tahab Budapestis minna kohta nimega Menta terasz, vaikigu minu ees sellest kui haud. Sest selle inimesega ei räägi ma enam elu sees.
Ei tasu tulla minu ja minu Hangmási vahele.

csak ez a transz-extázis-extraordenáré

2007-05-10T12:58:00.000+02:00

Eile sain ühe meili, mida olin oodanud vähemalt kaks kuud, aga võib-olla isegi kauem. Nüüd ei tea, kas vastata või mitte. Mõnikord ootad kannatlikult aastaid ja siis juhtub kõik ühekorraga. See on muidugi kõik elu, mitte päris.

Olen pärast oma Eesti-avantüüri juba päris hästi taastunud. Kui käia saan, siis on õhtul Hangmás, kui käia ei saa, siis on ikkagi õhtul Hangmás. Õnneks oli selleks ajaks, kui mina Eestisse jõudsin, sõda juba läbi ja tehti armastust. Armastust tehti palju. Erinevad konfiguratsioonid.

j'écoute les cramps

2007-04-29T20:25:00.000+02:00

Tegelikult ju võiks olla täitsa mitu lugu sellest, kuidas ma siiamaani ei ole Taxidermiat vaatama jõudnud. Halenaljakaid või nukravõitu või seikluslikke. Kibe tõde: lihtsalt ei ole ja kõik. Kuigi plaanis on endiselt.
Nädala alguses käisime hoopis vaatamas filmi sellest, kuidas oopiumisõltuvuses mees paneb fuuki hullu naise mõtted ja tapab ta lõpuks ära.

s'embrasser

2007-04-09T17:48:00.001+02:00

sellisel kontserdil käisin vahepeal. sealsamas.

jusqu'ici tout va bien

2007-03-29T12:29:00.000+02:00

Ma olen jälle vanem ja vääritum.
Alguse sai see asi juba eile (kui vahepeal magada, siis on ju eile?). Tiksusime Heleniga ringi. Ma olen vist ikkagi kunagi midagi head ka teinud, et mul on nüüd nii äge sõber.
Jaurasime Szimplas nagu vanad mehed. Ühel hetkel tuli mustkunstnik ja tegi trikke. Pani suitsu tuuri ja muud. Pärast tegime nalja, et strippari jaoks enam raha ei jätkunud: mees käis lihtsalt paar korda üle toa, aga mitte ainsamatki hilpu seljast ei võtnud. Alati tasub panustada kvaliteedile.

häid valimisi

2007-03-04T05:46:00.001+01:00

kuidas selle asjaga nüüd on

2007-02-23T17:30:00.000+01:00

Ei teagi. Kui mind on nädala jooksul solvanud kaks Toomast ja üks konsul, kas siis on TTK-norm täidetud?

est-ce que désormais tu me détestes

2007-02-11T17:52:00.000+01:00

Nagu poleks ära olnudki. Söön õuna ja raha ei ole ega tule. Heleni teooria oli, et äkki nende korter on maha põlenud ja nüüd arvatakse, et nad on surnud. Ent see, et ka minu stipp pole saabunud, muidugi mõnevõrra kõigutas seda muidu väga tõsiseltvõetavat teooriat.
Reedel käisime Birkega Moogi kontserdil. Birke on minu saksa sõbratar, kes kord väga rõõmustas, kui Terror Házast inimlõhnalised küünlad leidis. Mina mõtlesin lugu kuuldes hoobilt oma hiljuti Taani kolinud sõbra peale - äkki pulmakingiks?
Suhteliselt mahe olemine oli, kuigi kõik näod võõrad ja noored. Välja arvatud paar teretuttavat. Igal juhul pääsesin oluliste vigastusteta ja lõpetasin kodus, olles enne vist flirtinud absoluutselt kõigi nooruritega, kes mulle busside ees või sees ette jäid. Kõigiti tegus ja turvaline.
Pärast kontserdi lõppu hiilisin bäkksteidži ning sättisin ennast hellalt Tonyo embusesse. Tema seletas mulle leebelt , millal tuleb järgmine kontsert ja millal plaati saab, enne kui mujale kallistama suundus. Multitalentide asi.

manhattan kaboul

2007-02-09T16:25:00.000+01:00

Pisut alahoidlikuma inimesena liiklesin ma küll marsruudil Budapest-Pariis-Guadeloupe ja tagasi ka. Juba ette hoiatasid mind ja minu ema ka võhivõõrad, et guadeloupelased on hirmus kurjad ja prantslasi silma otsaski ei salli, sest Guadeloupe'il kaotati vahepeal orjus ära, aga Napoleoni naine armastas orjapidamist ja Napoleon oma naist või midagi. Selles suhtes oli Kate Grenville'i The Secret River muidugi väga sobilik reisilugemine ja eks oli ka mõni põõsas, kus oleks võinud luurata mees must nagu öö, mürgioda valmis.
Kohale jõudnud, tuli sellistes rassistlik-romantilistest eelarvamustest muidugi kohe loobuda. Ja lennureisist ei räägi ma sõnagi, sest selle kavatsen unustada ära.
Ema oli meile otsinud hotelli Deshaies' lähedal ja Grand Anse'i ranna kohta väitis reisijuht, et see on saare kõige ilusam.
Ega ei valetanud ka. Teisi turiste liiga palju ei olnud. Nii sai jälgida erinevate rahvaste käitumist. Meie valisime endale ikka peesitamiseks paiga, kus ümberringi mitu meetrit tühja maad igas suunas, ent juba õige pea olime ümbritsetud prantslastest, kes vist arvasid, et kui kedagi parasjagu ei ole, siis on jama koht.
Ei olnud aktiivne puhkus. Ei, sugugi mitte. Hoopis mõnus soe oli, sai palju supelda ja planteur'e juua. Hoolimata kuivast aastaajast sadas peaaegu iga päev, mõnikord rohkem, teinekord ainult paar sahmakat. Ja kohe rannas oli koht nimega Les Hibiscuses, kus segati oivaliselt suuri ja mmm...häid planteur'e.
Muidu on Guadeloupe'il palju eksootilisi loomi. Mul õnnestus näha kanu, kasse, lehmi, koeri ja sisalikke. Ja mõtiskleda väga pikalt selle üle, kuidas merevaade jääb merevaateks: teooria ühendatud praktikaga.
Vist on küll nii, et ma ütlesin selle nädala jooksul sõna "mõnus" vähemasti sama palju kui kogu oma senise elu jooksul kokku. Või mis sa ikka oskad öelda, kui laine laksub laisalt randa ja hirmus hea on olla.

kariibi mere saared

2007-01-30T10:18:00.001+01:00

Asun teele.
Küll nüüd Johnny ja Orlando rõõmustavad.

nafta tapab linde

2007-01-25T06:22:00.000+01:00

Erzsébeti silla Buda-poolses otsas lendavad linnud väga veepiiri lähedal. Teinekord bussiaknast on näha. Ja kui ma viimati jõe ääres jalutamas käisin, tõusis iga mu sammu peale tõusu terve parv. Kümnete kaupa, tiibade plaginal. Mida lähemale ma jõudsin. Hiljem tagasi vaadates ei olnud pimeduses enam kedagi näha.
Siis ma mõtlesin sellele, kuidas me eelmisel kevadel jõe ääres erinevaid veine jõime. Valgeid ja punaseid, vahel ka vahuveine. Kuidas jõgi ajas üle kallaste ja me pidasime sillapostil piknikku ning ootasime, et tulvavesi tooks enesega kaasa lehma või vähemalt majakatuse.
Võib-olla tuleb kevad sellelgi aastal.

meet mimi

2007-01-21T21:35:00.000+01:00

Esimest korda ilmus Mimi välja ühes Croydoni raudtee-äärses kõrtsus ja sai sekundiga aru, et leti taga istuva suvalise bobeki sügavaim sisemine nimi on Titi. Bobekil läks taipamisega pisut aega, ent kui Mimi sõprade juurde tagasi jõudis ja oma uuest tutvusest kõneles, reageeris Titi juba küll. Nimelt oli Mimi kindel veendumus, et varem või hiljem peab toimuma interaktsioon vanade ja uute sõprade vahel. Ehk siis varem. Ehk siis valjuhäälselt.

Tegelikult on Mimi endast märku andnud varemgi. Mimi on näiteks see, kes tõrjub ettepaneku kohe suguühtesse astuda sõnadega: "Ma ei ole professionaal." Erinevalt näiteks minust, kes ma siiamaani arvan, et "ma elan siin jumala lähedal" on pikaplain.

Reede&Sark: Mimi strikes again. Härrasmehed ookeani tagant otsivad seltsi ja millegipärast viib see aruteluni, kas Mimi on ikka päris nimi, äkki on hüüdnimi, ega kedagi ometi ei üritata kureks tõmmata. Noh, põhimõtteliselt on selle asjaga nõnda, et vanemaid valida ei saa, küll aga saavad vanemad valida oma laste nimesid. Brandoni ema näiteks oli mootorrattur: bränn-bränn-bränn-änn-änn-dnnnnnnnn! Narri meest, mehe nime ja mehe mütsi. Ja kui mees sulle jooke ette kannab, laula (eeldusel, et sa oled nagu Mimi ja kõik sinu katsed laulda on kõrvale väga valusad kuulata): blame Canada, bla-ame Caaaa-naaa-daaaaa! Laulu adressaat olgu pärit Kanadast, muidu oleks ju pisut narr. Või kuidas.

Lulu oli väga võluv.

ära küsi, mida maailm on andnud ungarile, küsi, mida ungari on andnud maailmale

2007-01-21T02:04:00.001+01:00

Miks su isa Ungarist jee tõmbas?

Il s'appele Sarkozy Nicolas.

kirjaoskuse varjupooltest

2007-01-19T16:46:00.000+01:00

Vahel mõnda raamatut loed nagu armastuskirja. Siis on sametine ja pehme ja kell on juba väga palju. Sest mõnikord on lugemine nagu mäletamine, võib-olla isegi hullem. Sa võtad raamatu kaissu niimoodi, et ei löögi ennast vastu nurki ära, ei, seekord mitte. Jah, mõni osa jääb vahele ka -- lehekülgede kaupa.
Tegelikult ma tahan kirjutada juttu hämarusest.

i fought the law and the law won

2007-01-18T20:31:00.000+01:00

Seda, et kuulake kunstilist kollektiivi nimega The Cherubs. Teinekord täitsa tasub. Eriti näiteks need, kes eile Londoni giigil kohal ei olnud, või siis just eriti need, kes olid. Mina näiteks ei olnud, selleks on meil siin linnas Trafó. Meil on nüüd Heleni ja Helinaga ka tüdrukutebänd. Ühtegi lugu ei ole ega tule. Bändi nimi on HeHeHe. Tõenäoliselt suudame me karmi konkurentsi pakkuda vaid rahvatantsuansamblile Hõissassaa. Hoia alt, Pomozi! Kõigi oma kuradi läti lauludega!
Muidu. Ega see, et keegi on bändimees, ei tähenda veel seda, et tema idee absinti juua oleks lausgeniaalne. Ma enesestki mõista sellel hetkel arvasin, et on. Laupäeval siis. Mitte et ma poleks nimetatud vägijooki kindlasti-joon-ja-küsin-juurdegi nimekirjast ammu maha tõmmanud. Ärge andke mulle alkoholi, ma joon selle kõik ära. Teile endale ei jää mitte midagi. Tõsilugu. Ja see, et ma ennast hiljem mingite suvaliste Iraani noorurite korterisse sisse nikerdasin, on ka tõestisündinud lugu. Ei, ma tean ise ka, et see päris nii ei käi. Tellisin takso.
Veel millalgi sel nädalal nägin siivutut unenägu abielumehest. Ja loomulikult tuli hetkel, kui asjaks hakkas minema, abielumehe naine, viis mehe minema ja mina jäin jälle pika ninaga. Unes või ilmsi, mängult või päriselt -- mingit vahet ei ole.
Muuhulgas on mul nüüd ka eluluba. Kõigest poolteist aastat ja olemas. Kui ma juba vahepeal ära kaotanud ei ole, aga vist ei ole. Mulle see asjaajamine kohe istub. Pealegi on elulubadega kauplev asutus hirmus kaugel, tsivilisatsioonist väljas. Seal vastas on nüüd tuliuus kaubanduskeskus ja kaubanduskeskuse sees on Tesco. Öelge keegi Tesco-Tiinale edasi.

Ceci n'est pas un manifeste

2007-01-05T20:20:00.000+01:00

Viimasel ajal kuulan selliseid lugusid:

Miossec Brest
The Lightning Seeds Punch & Judy
Patxi Hegalekin
Patxi Je te hais
Radiohead Thinking about you

Selles järjekorras.
Vahepeal muidugi jälle mitte, sest siis ma olin Eestis ja seal on teised masinad. Mõnel sellisel masinal olid nupud vales kohas ja ma ei leidnud üles. Lülitita inimesed on salalikud. Mõni neist võib öelda: külm on. Ja mina võin vastata: ahah. Mida muud ma oskakski või tahaks. Võib-olla tahaks ja võib-olla mitte nii väga. Vahel on küll nii lõpmata kahju kaotsi läinud hetkede pärast ja veel sellest, et see, mida kujutan ette, ei kordu. Vähemasti mitte tegelikkuses, mitte selles.

registreerimine alga

2006-12-10T12:38:00.000+01:00

Ma olen Eestis 21. detsembrist 2. jaanuarini. Kui keegi mind näha tahab, oleks mõistlik juba mõtlema hakata päevade ja kellaaegade peale. Muidu võib juhtuda, et aeg saab otsa või ma nõuan kokkusaamist kõige ebasobivamatel hetkedel. Üks võimalus on see, et mina tahan näha kõiki. Teisi võimalusi ei ole.

and this i know his teeth as white as snow

2006-11-28T21:19:00.000+01:00

Teisipäeva õhtu on täpselt kahe nädalavahetuse vahel. Eelmise haavad hakkavad juba paranema ning varsti on taas aeg rebida särk rinna pealt lõhki ning lugeda tuline luuletus.
Ja miks laupäev mind Tami juurest leidis, ah? Ah, ma küsin, ah? Nagu üks ameerika poiss kunagi: mida, akk? Jätsin Tami magama ja sain S.-iga kokku, kes esimese hooga andis mulle snikersi ja kokakoola. S., kes kusjuures oli täiesti kaine, tegi minu ja Heleniga veel pikalt teise-päeva-nalju, pohmaspetsid on tema kõrval poisikesed. S. on tore poiss, mulle meeldib.
Laupäeva õhtu oli aga tõsise näoga poiste päralt. Moog ja NeatPeople Trafós. Oli meeleolukas. Samas olime Heleniga väga viksid. Vaatasime ära kunstilised kollektiivid ja läksime minema. Pärast väänas kultika turvamees kätt. Päris valus. Budapest on muutmas agressioonide linnaks.

veri ei mingit kahtlust

2006-11-21T14:34:00.000+01:00

Muidugi oli see veri ja seda oli palju. Vahel lihtsalt juhtub nii, et klaas, milles tahad lahustada aspiriini, puruneb su käes ja teeb väikese sõrme sisse augu. Ma vaatasin: veri, ei mingit kahtlust. Peavalu tuli hiljem tagasi.
Ma olen võtnud vastu põhimõttelisi otsuseid: ei iial enam. Üpris mitu ja korduvalt. Eks näis, kas on iseloomu. Kusjuures see, et ma enam ei helista ühele poisile, kellele ma vahepeal paar korda helistasin, ei loe.

noh ma tegin nüüd ka nii

2006-11-21T05:41:00.000+01:00

You Date Like a Man

According to studies on dating, you date like a man.
You date casually and frequently, getting serious with select people over time.

Physical attraction and chemistry is very important to you.
And if there's nothing more than a physical connection, that's okay with you (at least for a while).

You are definitely looking for love, but you are in no rush to find it.
You figure love will eventually come your way, and you're not going to live like a monk while you're waiting!

Do You Date Like a Man or a Woman?

see aeg aastas

2006-10-29T13:13:00.000+01:00

See on see aeg aastas, kus septembri high on ammu juba meelest läinud. Nüüd olen ma kogu aeg kurb. Mitte et ma ohjeldamatult ainult ja ainult Patrick Brueli kuulaks, kuigi kohati on tunne, et seegi ei ole enam kaugel. Inimesed ja asjad on hirmutavad. Kuigi veel üleeile oli suvesoe.
Kogu selle nädala läksid asjad nihu, välja arvatud kaks.
Tegelikult tahaks teha rauget ja kurba nägu, aga minu loomuses on märatseda - kõõksuda ja karjuda vaheldumisi. Pärast häbeneda ja vabandada.

järellainetus

2006-10-24T16:07:00.000+02:00

Pisargaas võtab pisara silma ja teeb meele kurvaks. Mine veel pärast revolutsiooni pahaaimamatult kooli.

qu'elle balance

2006-10-01T14:45:00.000+02:00

Ega see, et keegi on eesti mees, ei tee temast veel väärikat vestluspartnerit. Ma tean küll, et Jancsi hoiatas.
Eile oli Sarkis kontsert. Oli Jacked, oli Hangmás, oli The Bishops. Ja minuga juhtus see asi, mida polnud juhtunud Lou Reedi Szigeti kontserdist saadik. See kontsert oli aga sajandeid tagasi, 2000. aasta augustis. Isegi mina olin siis veel ilus. Hangmás on orgastiline, mitte et ma seda nende lauljale ütlemata oleks jätnud. Tema muidugi ei osanud selle peale midagi öelda. Nii ütleski, et ta ei oska selle peale midagi öelda. Jacked oli endiselt väga armas, ainult et seekord parema heliga. Või kuidas see džõuk oligi: mu naine kohutavalt kole, aga see-eest vähemalt jube loll. Pluss versioonid.
Nojah, kuskil päris õhtu alguses tuli Jancsi otsekui rõõmusõnumiga, et siin on üks eestlane veel. Minus ja Helenis tärkas enesestki mõista huvi, sest eesti härradega on siin tõesti kitsas käes. Kuigi Jancsi hoiatas, et mees on hull. Ma küsisin, kas sama hull, kui mina. Ei, vastas Jancsi, see mees on päriselt hull. Just selle koha peal oleks pidanud laskma kõhklustel endast võitu saada, aga ei. Milleks? Nagunii on bassimehe süü.
Nii et pärast igati meeldivat Mathieu'd, Davidi, seda koledate kingadega poissi, kelle nime ma ei mäleta, ja enne Gáborit taarus eesti mees ligi. Argo äkki? Labane, tüütu ja ennast täis. Nagu vahel meiekad teevad. Millegipärast. Igal juhul pidi Bishopsi Tallinna viima, kui see kellelegi rõõmu pakub. Minu arust oli bänd pisut booring.

Kõige kõige lõpuks ütles Jancsi, et ta armastab mind. Väljapressimise kaunist kunsti ei tasu sugugi veel ära unustada. Ma armastan sind teistmoodi, ütles Jancsi. Pixiese plaati polnud tal kaasaski.

tõlketeooria alused, ainepunktideta

2006-09-29T11:28:00.000+02:00

Vahel ma unustan ära, et ma tööd teen. Siis tundubki, et näe tõlgin, ja täitsa lahe on.
Kui aga samas nädal aega järjest suhteliselt nirusti maganud olla, tuleb jälle paha töötunne sisse. Ja millegipärast on veel nõnda, et töö on sitem kui seks, aga tööd millegipärast on.

lihunike lemmik

2006-09-28T13:57:00.000+02:00

Eile poes küsis meest lihaleti tagant: noh, kaunitar, mida siis sulle? Ja müüski kakskend dekat hakkliha. Kunagi varem on mulle poes ka abieluettepanek tehtud, aga et ma tollal parasjagu juba/veel/alles olin abielus, siis ostsin lihtsalt jäätist.
Õhtuti on kuulda kõnekõminat, ei tea, mis nad seal teevad.
Või siis see ka, et pühapäeva pärastlõunal ronivad neli padupohmas inimest mäe otsa ja kõige naljakam nali on: in the early nineties... Esiotsa kontekstiga, pärast ilma. Ja siis hiljem jälle.
Õpi keeled, kanna kübarad. Tiina näiteks ajas omavahel segamini verbid baptise ja crucify. Muidu oleks ta ristimisest rääkinud küll. Või siis alkoholi mõjudest maksale: my leather is very bad... Ja seda kõike ainult sellepärast, et purupurjus Keil küsis piduhoos ühelt slovakkia kutilt: sul auto on? Nojahnoh. Siis vii meid homme mäe otsa.
Sõnaga, käisin nädalavahetusel Nitras. Peeti teatrifestivali.

this aint no holiday but it always turns out this way

2006-09-20T16:32:00.000+02:00

Rahutused ja elevus on mind siiamaani puudutanud ainult niipalju, et minu sõber Reet peab kodutänavale minnes dokumenti näitama. Ta nimelt elab Ungari Raadio vastas. Ja eile olla ülikoolis pärast kahte loengud ära jäänud. Uni oli ka. Nii et ratsapolitseinikke ja põlevaid autosid olen ma ainult piltide pealt näinud. Keda huvitab, siis.
Ja seda ka sugugi ei tahaks, et reedel Moogi kontsert ära jääks.
Kuigi öösel vastu teisipäeva olime me Heleniga aktsioonidele päris lähedal, sest mul läks kodus elekter ära ja pimedas ei ole pooltki nii põnev, kui mõni arvata võiks. Ent Szimplas ei olnud märkigi sellest, et linnas midagi toimuks. Uimane esmaspäev nagu ikka. Ööbussid käisid. Inimesed haigutasid.
Kui uudiseid ei oleks, ei saaks arugi.

häving ja kaos

2006-09-20T08:58:00.000+02:00

Selgelt apoliitline olen ma küll. Siis kui linnas käib mäss, magan mina südamerahuga kaksteist tundi jutti. Sest madalrõhkkond on määravam.

Helen joob liiga palju

2006-09-16T14:53:00.000+02:00

Muidugi alustas Mariliis küsimusega: kas sul on paha olla? Sisukas küsimus küll laupäeva pärastlõunal. Ja veel seda ka, et mul oleks vaja inimest, kes tuletaks mulle meelde, et kuigi I kerület on turvatsoon, ei ole siiski hea mõte Margitszigetilt üle Vári koju minna. Esiteks võtab see aega kaks tundi. Teiseks. Kui ma öiselt armastajapaarilt teed küsisin, seletasid nad mulle lahkelt, et tuleb minna alla Moszkvale ja siis sealt. Nagu ma tegingi selle kahetunnise ringi suuremalt jaolt sellepärast, et Moszkvat vältida. Nii et ma pidin armastajatele selgeks tegema, et nad on lollid, aga armastus on lahe. Eriti lollide armastus.
See on see, kui kere saab terveks, siis pea läheb pooleks. Et siis tuli minna Gumipopi avaüritusele, mis oligi täpselt nii isteni, nagu Jancsi oli lubanud. Jacked on jumala tuus bänd. Poisid näevad välja nagu neliteist, kuigi on vist tegelikult juba hilisteismelised. Ja tuusavad nagu vanad mehed. Arutasime Heleniga seda bassimängija asja, et ega sellele vist ei julgeks ligi ajada, ükskõik, et ta oli bändi kõige ahvatlevam. Aga nii peenike, et kardaks, et murrad puruks. Mussi mõttes pisut rabedad, aga ma arvan, et see muutub juba lähikuude jooksul. Ja heli oli väga sitt. Elamus see-eest super.
Aru ma ei mõista, miks mul on pidevalt akna taga puhkpilliorkester.

ungari gripp

2006-09-14T15:05:00.000+02:00

Et siis linnugripp lendab tasapisi minema ja peab voodi sulgedest puhtaks pühkima. Tüütu, ent tervitatav. Muidu, kes ungari keelest midagi ei jaga, siis ungari ja linnugripi vahe seisneb ainult tühipaljas palatalisatsioonis. Või kes neid häälikulisi peensusi ikka. Nüüd kogun julgust, et helistada Tibile, et tema mulle räägiks, mis värk on. Kusjuures Tibi ei ole sugugi ohutu tikk-kontsaline, vaid niisama vanamehenäss. Ma ka ei tea. Rääkige sellest tema vanematega, sellest nimeasjast.

Esimene sissejuhatav telefonikõne tehtud. Mis oli hirmus. Aga õnneks ei ole metroos lõpmatuseni levi.

kõik kõik on kõik on kõik septembrikuus

2006-09-13T16:48:00.000+02:00

Veepudelitega on muidugi see vurts, et kui nad ettevaatamatult lahti teha, pritsib pool tuba täis. Sama tuba, sama luba.
Suvi oli seiklustevaene, kui mõni poeetiline vahejutum välja arvata. Muul ajal olin rannalõvi, üpris ebakindel rannalõvi, seda küll, aga noh, nüüd see-eest päevitunud.
Ja nüüd olen ma käinud ka sellises pulmas, mis polnud minu enda. Mitte et nüüd otseselt kutsutud oleks, sest kes see loll ikka mind ja Mariliisi vabatahtlikult oma elu kõige tähtsamal päeval näha tahaks. Ent pääsu polnud. Pruut arvas, et me oleme peigmehe sõbrad, ja peigmehe võimalik meelepaha sai leevendatud pudeli Vana Tallinnaga. Võimalik meelepaha sellepärast, et tegelikult oleme me nii armsad, mina ja Mariliis. Lõime tantsu lahti ja puha ja kui pidu hoo sisse sai, tõmbasime tasakesi jee. Mitte et ma terve õhtu ennastunustavalt Jancsiga flirtinud ei oleks.
Mille üle me pärast arutasime. Et kas see oli nüüd hea või halb mõte, Mariliis arvas, et mõttel pole väga vigagi, et on päris hea, aga ma ise laitsin maha. Või et kas minu praegune ränk nohu on ilmselge märk millestki või hoopis sellest, et miski viirus on liikvel. Teeb tõredaks küll.

dehüdrateerumine ja kuumarabandus

2006-06-20T12:40:00.000+02:00

kui neid sõnu hästi mitu korda järjest öelda, siis tuleb meelde küll, kus veepudel on.
trikk on tegelt selles, et vahetasin pileti ära. ja olen hoopis jaanipäeval kodus tagasi, kui kõik on pohmas ja vorstid jahtund.

nuputamine päris algajatele

2006-06-18T03:22:00.000+02:00

leia pildilt roland3.

aga seda teist pilti ma siia ei lingi. mist sest, et seda on seal foorumis vist kõige rohkem vaadatud üldse.

rannailm

2006-06-16T21:06:00.000+02:00

Oli tore suvepäev.

2006-06-14T14:02:00.000+02:00

juhtus selline äpardus.
läksin eile librisse (umbes sama kole koht kui apollo). kindla mõtte ja sooviga osta endale szigeti pilet ja siis kiiresti välja ja edasi ja nii edasi. isegi hästi läks, et ostsin ainult kaks raamatut. aga siis oli mul veel vaja minna ka teise raamatupoodi! noh, ja kui ma juba seal sees olin, siis ilma nelja žurnaalita ka tulema ei saanud. kas mul on aru peas ka natuke. või pole.
eile kleepisin ka postkasti peale oma nime. siis nägin unes, et sain möbi stipi. mis muidugi lükkaks vajaduse raamatuid kolida aastajagu edasi. ning annaks veel aasta aega, et endale surematuid kirjandusteoseid kokku hamsterdada. nende prohvetlike unenägudega on nii ja naa.

2006-06-12T20:32:00.000+02:00

ei ole midagi teha, minu arust on hangmás ikkagi parem bänd kui amber smith.
kolmepäevane maraton on nüüd nädalavahetusse vajunud. tesco discot neljapäeval küll ei olnud, see-eest voolasid jõgi ja vägijoogid, reet lendas eestisse ja me kinnitasime mariliisiga teineteisele: tasub ikka sõprust pidada küll.
seda, et kui pisut kultuuri alla võtta, on tunduvalt tahedam tunne reede õhtul pidusse minna, teab lapski. moosekandid ja tindinikkujad kõnelesid gödöris omavahel laulusõnadest. et kes peaks looma teksti ja romaani kirjutada on hoopis teine tera kui lüüriksit. on olemas selline reegel, et mida hallim habe, seda pikem jutt. heal juhul võib habeme asendada ka juustega. aga see selleks. korra läks kähmluseks ka, nimelt raius keegi, et kõige parem on: kes laulab, see ka kirjutagu. et nii olla tulemus kõige parem. mille peale väitis meie kõigi sõber karafiáth orsolya veendunult, et see ei ole sugugi nii, ta teab küll, ta on laulutekste loonud küll. orsile lisas tõsiseltvõetavust ka asjaolu, et ta on värvinud oma pea blondiks ning sel õhtul oli ta riietunud üleni roosasse (pluss peapael!). ei-jah-vaidlused on alati väga meelelahutuslikud.
väärikas vanainimeserokk see-eest ei ole. eriti kui nii poole sajandi vanune daam läheb lavale ja karjub hirmsa häälega. ilmselgelt oli vaja mahedamaid rütme.
igaks juhuks läksime kõigepealt sarki (sest ega me lollid ei ole, et pesti esti või isegi indie.hu'd usaldaks, meenutada tasub kasvõi üksildast poolteistringi ümber köztársaság téri), aga nad olid seal alumise korruse üldse pimedaks ja kinni pannud. äkki on kellelgi selle teadmisega midagi peale hakata. nii et pixel.
ja pixlis oli.
pluss veel laupäeval amber smithi kontsert.

muidu ma olen 21. juunil pool üks öösel tlnas kohal nagu kümme kopsi. mitte et keegi mulle vastu tuleks, aga see on rohkem niisama.

2006-06-08T05:00:00.000+02:00

muidu põgeneks võõra mehega välismaale küll.
aga.
ma juba olengi välikas. ja võõra mehega saab kõige rohkem kispesti, kust laupäeva pärastlõunal saab bussi ja metrooga ära nagu naksti. mingi lennuk lendab taevas nagu komeet, sest on veel väga vara. ühesõnaga, tulen kispestist, väsinud ja rahutu, mingi tüdruk bussis tahab minuga juttu teha. alguses küsib mingit tänavat. ma ei tea. üha enam pean ma tunnistama, et ma ei saa mitte millestki aru. siis on vait. istub minu kõrvale. sõidame üle silla. peaaegu olen ma pääsenud ja siis ütleb tüdruk: eks ole ju ilm ilusaks läinud. nojah. ma kohman midagi vastu. midagi tõrjuvat, midagi nõustuvat. tal on imelik hääl. selline peenike ja tungiv. nupp puudutusele ei reageeri, nii et ma sõidan oma peatusest mööda. pean tulema tagasi.
ja siis helistab A. siis kui ma juba kodus olen. võib-olla isegi päev hiljem. ma vaatan nõutult telefoni, võtan vastu, ütlen: räägi. A. ütleb, et ega tal ei olnudki midagi öelda. ma kuulan, vastan midagi, küsin midagi. ja tean, et see, mis mind kõige rohkem häirib, on see, et ta suudab ikka jätta mulje, nagu oleks minul valikuid, nagu sõltuks minu otsustamistest või otsustamatusest midagi.
ma olen ärev ja ma ei tea, mida ma mäletan. pole seda välja mõelnud.

2006-06-03T22:34:00.000+02:00

tegelt ma kirjutasin neemele harjumatult pika meili, aga kuskil oli mingi häire. nii et neeme ei tea, mida teen ja arvan ja olen.
see periood, et elu nagu hambaarsti juures, hakkab vaikselt mööda saama, olen jõudnud vähemalt tuimestuseni. noh, et suu on paks. ja tunneb mingeid imelikke maitseid. ja kusagil varitseb oht, et võin hammustada põse sisse augu.
samas oli selleks nädalavahetuseks plaanitud üleelusuurune pidustustemaraton, aga et ilm oli koera, siis jäid kaks zöldpardonilaksu jäid nagu naksti ära. ja pixel on petukaup. tegime eile köztársasági väljakule poolteist ringi peale nagu superturistid ikka, ainult selleks, et avastada, et koht kinni ja meelelahutused sootuks mujal. täpsemini siis sarkis nagu iga jumala reede õhtu. noh, ei olnud nii lennukas, kui möödunud nädala kontsert, tõtt-öelda oli suhteliselt alahoidlik. ei hammustanud kedagi, ei üritanud kedagi lahti riietada ega midagi. sõnaga: minuga ei juhtu kunagi midagi huvitavat. aa, üks asi ikkagi oli. eriti vaprad spetsialistid olid põrandale kallanud väga palju alkohoolseid jooke (kahtlustan õlut) ja sellest tuli liuväli. lasin liugu ja sain pikema kui mariliis. aga ma muidugi alustasin libedamaga ka.
eelmisel nädalavahetusel nägin: keiut, eeslit (rongi aknast), jänest, rebast, sisalikku (ilgelt suurt ja kollaselaigulist, sisalik muidu ise must), suuri tigusid (väikseid ei armasta) ja metskitsi (bussi aknast). süüdistasin keiut, et ta on salaja sporti teinud. hiljem tuli välja, et alusetult, mariliis klatšis, et tšikk vaevleb jalavalu käes. mäed on kipad. isegi kui päike ei paista ja kuiva jalaga ei saa.
mängu on astunud roland3.

2006-04-30T10:41:00.000+02:00

Vahel muutub valu väärituks ja samas ühtlasi ka privaatseks. Nii et ei oska sellega enam midagi peale hakata. Aasta jooksul on läinud suhted sassi A., B. ja C.-ga- Antud juhul C. muidugi ei ole naisenimi.

2006-03-15T14:13:00.000+01:00

Mul oli küll aus plaan magada ennast poolvigaseks, aga laulud ja tantsud äratasid mu juba lõuna paiku üles. Nimelt on akna all pänd ja mehed, kellel on palju öelda. Rääkida surnud poeedist ja rebida rind paljaks ning lugeda luuletusi. Vaatasin välja ja võttis pisut kõhedaks küll, inimesed läksid kõik ühes suunas nagu Põhja Konna suhu. Ilm porine -- suurepärane päev revoltusiooniks. Hakkan mässama kõige nõmeda vastu. Hinges valitseb torm, aga nägu on pisut loppis.

Hangposta on ka väga rumal leiutis. Nädalavahetusel oli keegi mu sõber või vaenlane või võhivõõras vajutanud minule helistamise nuppu. Iseenesest pole ju väga vigagi, kui keegi tahab minuga jagada oma argiseiklusi, aga nagu kamoon. Seda tuleks teha selge ja kõlava häälega. Pühapäeval jäi mulle igatahes mulje, et üks katkise käega naine otsib laua alt midagi, mille peale mehehääl ütleb midagi arusaamatut, kuigi kohati võis jääda ka mulje, et tegevus toimub metroos. Et siis metroo restoranivagunis? Või ei rääkinud nad üldse eesti keeles?

Ja kes oleks küll võinud arvata, et A.K. on ässem ressa kui A.M.? See lõbustab mind väga.

2006-02-26T15:24:00.000+01:00

See ei ole normaalne, et aeg liigub esmaspäevast neljapäevani kordi aeglasemalt kui neljapäevast pühapäevani. Kindlasti esitan kaebuse vastavatele instantsidele. Ja vahet ei ole, kas suulise või kirjaliku, sest kui ma oma muret kurtes satun midagi piinlikku ütlema, et jäta Keiu seda ilmselgelt dokumenteerimata.
Eile pärastlõunal sain Ankega Alibis kokku ja kuigi meile võis tunduda, et me jõime ära üüratutes kogustes teed, oli tegelikult asi siiski selles, et nende kannud on väga väikesed. Jah, ja tänan küsimast, meessituatsioon sai põhjalikult läbi arutatud, ilma et me mingisugusegi järeldusele oleksime jõudnud. Või noh. Aga see selleks. Hirmus hea oli tšikki näha ja ma tean veel mõnda daami, kes võiks endale väärikas Budapesti linnas armastuse leida. Siis nad tuleksid kõik siia külla, aga mina ei peaks kedagi majutama. Millegipärast maailm ei ole ideaalne. See ajab mind ikka veel segadusse.
Õhtul käisin veel kinos vaatamas, kuidas Sophie Scholl kaotab pea. Oli valulik. Pärast halvad unenäod. aga mitte ilmtingimata erootilised.

2006-02-21T14:40:00.000+01:00

lalalala...

Sans raison je pleure,
A gros bouillons je pleure,
Comme devant un oignon je pleure, arrêtons... lalalalalalalala

j'ai tué notre amour... lalalalalala

Et mis teema sellega nagu on? Et mul on halb ja paha ja ainuke asi, mis välja tuleb on: lalalala? Mina näiteks muutun hoopis i-liseks. Käin köögist esiku kaudu esimesse tuppa ja siis kööki tagasi, muidugi mitte siin, vaid Tartus, ja nutan ja ahmin õhku ja inisen. A on jõuline ja elurõõmus, lalala peaks olema nendeks puhkudeks, kui päike käib eriti kõrgelt ning hõiskamise jaoks ei jä kopsumahtu kunagi liiga väheks. Või siis a nagu arusaamise märk? Kõik on sitasti, mu elu on perse, ma laulan: lalala?

Eile oli väga naljakas. ma ei mäleta, mis just täpselt, aga me naersime hirmus palju. Pesti parimad orienteeriumiskunnid: Keiu ja mina. See oli peaaegu nagu päris. Söögid söödavad, joogid joodavad ja huumor humoorikas. Midagi peab olema õhus, et inimestele ei mahu enam liitrite kaupa alkoholi sisse ning õhtule saab varakult. Teine asi oli muidugi see, et kenad inimesed kinnitasid mulle hommikust õhtuni, et ma olen ületamatult kaunis. Seeliku panen selga ka täna.

Mingi mõte oli mul veel. Jah, ratsipets luges eile presekal ette oma nägemuse ungari naistest. Ma muidugi tean, et ta on ilge šovinistlik siga, aga see rabab mind ikkagi iga jumala kord, kui ta seda häbenematult välja näitab. Mul läks sõna otses mõttes süda pahaks. Füüsiliselt. Õnneks ei oksendanud. Kas Ungaris ei ole naisliikumist sellepärast, et seda ei ole vaja või on ungari naised nii kotikud, et ei saa hakkama? Mõni naine on isegi ajudega nagu mees. Need on veel kõige leebemad näited.

2006-02-19T14:59:00.000+01:00

Selline mees siis. Ei, tõenäoliselt ei ole mu probleem selles, et prostitutsioonist kõneledes tegelikult ei peaks rääkima iga mehe vääramatust õigusest keppida kõike, mis liigub (või siis vastavalt kõike, mis ei liigu, kui see, mis liigub, eest ära jookseb), vaid hoopis sellest, et kehabisnese daamid on paratamatult underpaid & overfucked. Muidugi reageerin ma üle. Muidugi on see väga isiklik. Tore, et see õppealajuhataja-asi nüüd selge on. Väga faking tore.
Muidu:
päike paistab, ilm on soe
joodik jookseb ümber poe.
Joodiku rollis ei ole mina, kusjuures. Alkohol on nagu armastus, vahel mõtled, et võiks ju kah. Ja pärast mõtled, et oli seda nüüd siis vaja.

2006-02-18T13:57:00.000+01:00

Eile koju tulles kukkusin ma valusasti ja tegin oma jalale haiget. Taksojuht sõitis mööda, aegustas käiku, aga ega see, et keegi kella ühe paiku öösel elulibedal tänaval istukil on, ei tähenda veel, et talle pisut abi ära kuluks. Kaugel sellest. Ent oigavat inimest läbi autoakna vaadata on niisamagi huvitav.
Nüüd kuulan ma kilode kaupa Patrick Brueli. Jah, võib-olla tõesti oleks mu hingeseis tunduvalt kahtlasem, kui muusika oleks optimistlikum. Ma nägin öö otsa halbu unenägusid. Ma nägin unes, et ma helistan A.-le ja sõiman ennast selle eest, et ma seda teen, ja mul on ühtaegu väga valus sellepärast, et ma ei ole šikk ja iseseisev. Või siis sellepärast ka, et selles unenäos oli telefon välja lülitatud. Selle suure harjutamise peale peaks mul lahkuminekud juba väga käpas olema, aga ma ei harju kuidagi ära. Ma olen väga rumal naine.

2005-09-19T19:56:00.000+02:00

Ilm on koera ja keegi ei kirjuta mulle kirju. Ei armastuse ega muid.
Minu toanaaber Je-Ae (kes tegelikult tahaks saada filmistaariks, aga on kuidagi hungaroloogiasse toppama jäänud) on praegu üliõnnelik, sest keegi tõi talle korea toitu. Ta jõudis just kurta, kuidas ta ei suuda enam õppidagi nende valede ungari toitude peale. Just andis ampsu, polnud väga viga.
Triin Soometsa täna kuulama ei lähe, sest ilm on hirmus ebaõiglane. Sajab ja mina sinna saju sisse ei taha. Mingu mõni muu. Võib minna kasvõi minu asemel. Mina juba käisin, sain põlvedeni läbi märjaks. Ja kui mõni auto mööda sõitis, siis rohkemgi veel.
Väike küsimus mõistatusesõpradele: kui palju võtab aega, et teha mauerist maurer?
Õige vastus: kakskümmend minutit. Palun oodake natuke. Ainult õige pisut.
Ikkagi ma ei saa aru, kuhu suvi kadus. Nahhui ma tulin siis siia, kui muudkui kallab külma vihma taevast alla.

2005-09-16T16:00:00.000+02:00

Esimene koolinädal on tänasega leidnud oma väärika lõpu. Mitte et ma oleks mäletanud, kuivõrd uhmripea ma tegelikult olen. Ja kes mind õpetab? Ega ometi minu vana verivaenlane ratsipets? Asjata lootus, et ta mind ei mäletaks. Kuigi selle asemel, et küsida, kas ma tean ungari sõna, mis ühtaegu tähendab nii joodikut kui kõrtsi, tundis ta lihtsalt huvi, miks ma nii kurb olen.
Täna sain endale juhtme taha ja nagu ütleb minu üks väga hea sõber: internet aitab iga häda vastu. Või oli see hoopis nii, et internet on päris hea seksi aseaine. Igal juhul on mul see veart juhe.
Midagi väga seikluslikku ei olegi veel toimunud. Kui ungari bürokraatia välja arvata. Põhimõtteliselt käib asi nii, et kõigepealt lastakse sul kakskend mintsa oodata. Siis küsitakse, mis sa tahad. Seejärel ootad sa veel pool tundi, kuni keegi tuleb ja küsib, mis see täpselt oli, mida sa tahad. Kui sa lõpuks midagi saad, oled sa väga tänulik, aga sa ei mäleta enam õrnalt ka, mida sa küsima läksid. Sestap kirjutavad kõik igasugustele asjadele alla. Minu sõber Keiu läks näiteks pangaarvet avama ja lõpetas elukindlustusega.
Vot nii.
Rohkem praegu ei viitsi, sest mul on teised plaanid. Life comes first.

2005-05-12T00:33:00.000+02:00

küsimus iseendale: miks ma olen juhmistunud? ennevanasti oli nagu aru peas, vähemalt aeg-ajalt.

2005-04-18T00:32:00.000+02:00

ei, ei, ei, üleüldse mitte. filmikilmil polnud sugugi õigus. ei ole nii, et alguses on alati ühtemoodi ja lõpus iga kord hoopiski teisiti. võib-olla siiamaani oligi nii. eelmine kord ja üle-eelmine kord ja veel mõni kord enne seda. aga nüüd. haa.
nüüd sa mu käest alles said.

reedel oli vanemuise tänaval endiste kallimate allee. alguses tuli üks ja siis tuli üks teine. esimene neist ütles, et ta tunneb end samamoodi nagu mina, aga ta peab minema kingaparandusse ja pärast seda veel tallinna. ka see linn ei ole üdini õel, tuleb tunnistada. vahel ei ole mul seal halb.

ma tean, et sa tahaks rohkem teada, aga ma lähen magama.

2005-03-21T11:17:00.000+01:00

mu lemmik,
ma valetasin. ma valetan järjest rohkem, sest ma ei taha, et see või teine või kolmas teaks tõde. kuuled, ei taha. võib-olla kunagi hiljem, siis. kui tõde on juba muutunud. minu tõde oleks ebaõiglane, mis siis ka sellest, et aus.
nii et ma valetasin. ma ei oodanud sel päeval kedagi, ka sind mitte, isegi kui sa ei usu. ja see teinekord ka, millest ma olen mõnikord rääkinud. ma teadsin. tegelikult ma teadsin ja ma ei tea, kas ma isegi oleks tahtnud teda näha. sest kõigest hoolimata peksis vihm mulle näkku ja mul oli külm ja ma olin rahutu, seda küll. ma ootasin ahnelt, mida ta seekord välja mõtleb. magus, magus on kellelegi valetamist ette heita, kui ma tean, et tal ei ole valikut. kui ta võib ainult vassida maheda häälega nagu földalatti. ja see, et ta siiski valetas, oli ilmselgelt kaugeltki tähtsam kui see, et me mõlemad oleksime rääkinud tõtt, rääkinud ainult sulatõtt.
kas ma ei ole sellest sulle rääkinud?
või mõnest muust.
eilike rääkis mulle armastusjutu:
kõht sooja munni täis, ütles kirjanik.
munn ei olegi enam nii väga soe, ütles kunstnik.
ühed nikkujad mõlemad.
väitis, et olla tõestisündinud lugu.

2005-03-20T19:45:00.000+01:00

seda, et
tegelikult ma ei tea ka. miks just või nii.
et blond ostab bondi ja kapsast, et täna ei ei olnud jalutamise ilm, et level on endiselt väga vale, tead. et armastuse kuri uss on teind mu südamesse iseäranis salakavala pesa ja ma olen faking kuri. juba päevi tahaksin ma olla eriline ja asendamatu. juba päevi on enamik asju tüütud. ega ma ju tegelikult ei viitsinud eile ka kobiseda. ma kukkusin pikali ja sain haiget. käsi oli päris pikalt valus. ma mõtlesin selle unenäo peale, kus ma saagisin oma käe maha. nii randmest. ja ilusasti tuli ja verd ei pritsinud. ma võtsin oma käe, oma maha saetud käe teise kätte ja vaatasin seda. aint et olla tahtnud tagasi kruvida. mis sellest, et oli ilus ja valge ja punane. mina olengi see mulaaž. kuidas lõikasid ennast täna sina?
teinekord mõtlen ma jälle, et nad kõik on natuke üle kolmekümne aasta vanad, sündinud pigem hilja kui mitte kunagi ja nende naiste nimi on kristiina. või sohvi. või juudit. si un autre homme t'aime, il sera jaloux, ütles greg. mu magamistoas ulub tuul. looda sa. tegelikult ka. ma arvan, et see tuleb akna vahelt, aga võib-olla ka kõigist seinapragudest.
aga kviitungit mul teile anda ei ole, ütles see sealt alumiselt korruselt ja ulatas mulle võtme. nüüd saan käia tagaukse kaudu. ja keegi kuskilt keskelt karjus: mehed, kas täna on reede? aga neljapäev? see oli juba mitu päeva tagasi.
ma ei tee päevade kaupa mitte kui midagi. anna mulle andeks.

2005-01-07T04:55:00.000+01:00

jah, kullake,
see on tõepoolest tänase päeva laul:

Patxi Garat - Je Chante Lalala

Mmmmmmmmmmmm je chante la la la
Je sifflote, je sautille
Mmmmmmmmmmmm des roses plein les bras
Je repense à Camille
Mmmmmmmmmmmm je chante la la la
Mais j'suis qu'un assassin
Mmmmmmmmmmmm j'l'ai laissée toute seule là
Et moi, et moi, je ne sens rien
J'ai commis un crime sans recours
Le crime de ne plus l'aimer
J'avoue, j'avoue, j'ai tué notre amour
Je suis lâche, et je m'en vais

La musique adouçit les meurtres
Alors je chante
La la la
La la la
La la la la la
La la

Mmmmmmmmmmmm je chante tou tou tou
Sur un air de Gainsbourg
Mmmmmmmmmmmm Hugo Boss dans le cou
J'ai tué notre amour
Et j'me sens bien, je suis bien sans elle
Et j'suis si bien que j'me sens pousser des ailes
L'amour la mort
Sont tellement liés
Quand l'amour meurt, un autre naît

Mmmmmmmmmmmm je chante la la la
Je sens bon, je frétille
Mmmmmmmmmmmm la la la la la la
Je repense à Camille
Mmmmmmmmmmmm je pousse la porte qui baille
J'pose les fleurs dans la cuisine
Mmmmmmmmmmmm pour chanter la la laï
Dans les bras de ma cousine
Je la cherche dans la salle de bains
Chérie chérie, tout est réglé
J'la surprends, pas besoin d'dessin
Le crime ne m'est pas réservé

Mais la musique adouçit mes meurtres
Alors je chante, et je chante
La la la
La la la
La la la la la
La la

nojah, saime kokku jah. ja mis siis õigupoolest ka sellest. mul hakkas kuidagi õudne ja halb. on õudne ja halb, kui keegi näeb sinust läbi, näeb kõige salajasemaidki soppe ja konstruktsioone. ainult et. ainult et see, kellest läbi nähakse, ei ole sugugi sina.
nii et see ei olnud mina. juba ammu. ma ei tea, kellest ta rääkis. kas sina tead?

2004-11-22T18:44:00.000+01:00

Mu armas,

õigupoolest ei ole muutnud suurt midagi. Ma olen mõelnud paar kavalat mõtet. Ma olen vaadanud oma telefoni, aga ma ei mäleta alati, kellele ma helistama peaksin. Mõnikord ma mõtlen, et ma teen seda hiljem. Vahel ma vastan, et ma olen kodus küll, aga külla tulla ei saa.
Mõtle minu peale.
Ma tean.
Alati Sinu